Uppunud maailmade vahele 1.osa

Ma kaon tihti mõtteisse. Ma mõtlen kõigest, tihti küll poistest, aga mitte peamiselt. Olen kirjanik. Elan fiktsioonis ja kirjutan fiktsiooni. Ka minu töö, millega elatist teenin, on paras fiktsioon, kuna kahjuks, nagu teadagi, ainult kirjutamisest ära ei ela. Teate ju küll, et ühe raamatu valmis kirjutamiseks ja kirjastamiseks võib minna aega mõnest päevast kuni mõne aastani, kui mitte lausa aastakümneid! Ka pole mul enam seda inspiratsioonitulva ega allikatki ehk muusat, mistõttu ma nüüd vegeteeringi lihttööd tehes, kuid ma pole alati ilma muusata olnud…

Ta nmi oli Tom ja ta tegeles linnuvaatlusega. Ta oli 45-aastane, mis teeb meie vanuse vaheks lausa 25 aastat. Jah, ma olen hetkel kõigest 22-aastane, pealekauba veel ka piimatoodete poes müüja. Mitte, et ma siin ainult piimatooteid müüma peaks. Meil on ka mõni kilo värsket liha ja kala, sest just tükk soolamata pekki oli minu ja Tomi kohtumise põhjus.

Kui Tom minu poe uksest sisse astus, olin temast silmapilkselt lummatud. Temas oli midagi elegantset ja härrasmehelikku, et mul võttis seest lausa kõhedaks. Tal olid lühikesed krussis mustad juuksed, millesse olid end ära peitnud ka hallikad salgud, kuid see lisas talle vaid veetlust juurde. Kui ta esimest korda oma suu avas ja ma tema halt kuulsin mõjus see mulle hüpnootiliselt ning kui ma poleks tol ajal olnud vallalise hingega foreveralounlane, nimetaksin seda armastuseks esimesest silmapilgust.

Igaljuhul.. Tom hakkas seda poodi regulaarselt külastama, et talvisel ajal linnud tema akna tagant süüa saaksid võtmas käia. Ta käis siin igal teisel kolmapäeval, kui linnuvaatluselt lõunale oli saanud. Iga kord jutustas mulle veidi oma lindudest ja armastusest nende vastu. Tema külastused kestsid pool aastat, kuid see oli minu jaoks täiesti piisav aeg, et teada saada tema nimi, vanus, amet, et tal on kaks kakaduud, Monee ja Juna ja üks papagoi Mirtel. Samuti kuulsin palju ka viimasena nimetatute ning ka teiste suleliste seiklemistest, tegemistest. Mäletan, et Monee oli see, kes tihtipeale ise puurist välja ronis ja toidukapi kallale asus, kui Tom ei pahandanud vaid pani teleri mängima ning seadis selle näitama metsalinde jälgiva kaamera pilti. Moneele olevat meeldinud selline lõbustus ja Tom rääkis, et ta lausa imiteerivat siis teisi metsalisi. Tihti olevat ta üritanud varese moodi kraaksatada, kuigi tal see välja ei pidavat tulema.

Ühel päeval aga poes, kui Tom oli taas tulnud lindude söögipoolist muretsema, suutsin kohmakalt  talt numbri saada. Rääkisin talle, et minulgi on plaanis omale lind muretseda. Talle see mõte meeldis, hoiatas vaid, et mitte kõik inimesed ei saa linnupidamisega hakkama. Mõni ei oska puuris jänestki hoida, rääkimata taime kastmisestki.

Ühesõnaga, me otsustasime, et kui mul on plaan lind muretseda, siis tema aitab mul valida välja just selle linnu, kes oleks mulle sobilik ning nõudis, et saaks ise luua minu linnu jaoks eluks vajalikud tingimused. Niisiis läksimegi juba mõni aeg hiljem koos loomapoodi sulelisi uudistama. Nähes aga vahvaid kassimänguasju, jooksin neid uudistama. Muidugi mõista see Tomile ei meeldinud.

“Mis? Sul on kass?” kurjustas ta minuga keset poodi.

“Nojah,” ei osanud ma miskit vastu öelda, “On jah.”

“Ja sa plaanisid omale lindu osta? Kas sa mõistad, millise šoki vaene loom saab, kui su kodus kassi näeb?”

“Aga missuguse šoki kass saab, kui ma mingi sulelise koju vean?” pahvasin vastu.

Nagu isegi arvata võite, sel korral ma omale lindu koju ei viinud. Kui aus olla, siis jäi see ka meie ainukeseks linnu ostmise korraks. Peale seda enam Tom mu kõnedele ei vastanud ega käinud ka poes lindudele toitu ostmas.. või käis siis ainult neil päevadel, kui mina tool polnud? Igaljuhul oli ta minu jaoks täiesti kadunud, aga mis teie oleks siis teinud, kui teil ema haiglatoidule jääb ja oma kassi Luise teile sokutab just siis, kui te üritate teha nägu, et olete lindudest vaimustumas? Ostaksite linnu? Räägiksite sellest Tomile?

The Past 7: Meanwhile..

Oli saabunud õhtu ning ma lahkusin. Simón saatis mind ukseni ja ma otsisin taskust välja telefoni, et helistada sõbrannale. Valisin numbri ja andsin Simónile „head-ööd-musi”.

Teepeal, jalutades kodupoole, vestsin sõbrannale kahel viimasel päeval toimunust.

„Homme on viimane vaba päev,” mõtlesin voodisse heites ja vajusin unne.

Hommikul ärkasin taas telefoni värina peale. Kuigi ma polnud just eriline hommiku inimene, tõusin siiski küllaltki ruttu. Panin end riidesse ja valmistasin kiire hommikueine, kuna ma pole kuigi hea kokk ja samuti ei viitsinud ma selle peale aega raisata, sai selleks olema mikrolaineahjus soojendatud juustuleivad ning tassikiirsupp. Joonistasin ka näo pähe, misjärel kinnitasin oma kuldpruunid juuksed klambriga. Viskasin kiirelt jope selga ja saapad jalga.

Suundusin töö juurde, et vaadata, kuidas Adelouise’il läheb. Ma käisin tihti vabadel päevadel töö juures. Ma teadsin lihtsalt, et seal on tihti igav ja kuna mul midagi muud kodus ka teha, pakkusin Adelouise’ile mõneks ajaks seltsi. Tihti ei osanud me isegi millestki omavahel rääkidagi, kuigi oleks ehk tahtnud.

Adelouise oli minu juhendaja. Mõnes mõttes oli ta mulle nagu mu vanem õde, keda mul olnud pole. Mul oli alati hea meel teda näha, kuigi me ei saanud just kõige paremini läbi, kuid ma sisenesin talle poodi külla minnes alati naeratusega, et muuta tema päev veelgi paremaks. Nii ka seekord.

Adelouise naeratas mulle sõbralikult vastuja seletas, kuidas autsaiderid olid temalt küsinud teed minu maja juurde ja ta kuidas ta oli neile väikese kaardi joonistanud. Nüüd siis saingi teada, kuidas nad teadsid, kuhu tulla.

Enamusajast arutasime siiski tööd puudutavatel teemadel.

Õhtul sain taas kokku autsaideritega. Alates tänasest hakkas Simón minu juures ööbima ja me saime nautida teineteise puudutusi igal ööl. Vahel ei jõudnud me uksestki kaugemale minna ja jäime selleks hetkeks esikusse. Meie seks oli üheaegselt pöörane ja õrn, karm ja armastav, kuid alati pakkus see meile suurimat naudingut ja ennekogematut rahuldust minu jaoks. Tundus, et see kõik tuli tal nii lihtsalt, loomulikult. Tundsin end tema käte vahel kui süütu laps, kes alles õpib maailma ja sellega kaasas käivaid nähtusi tundma.

 Nii möödus pea kaks nädalat.

Ärkasin taas oma telefoni värina peale. Simón magas veel ja ma otsustasin ennast vaikselt valmis seada, et teda mitte äratada. Käisin kiirelt pesemas ja valmistasin siis jälle paar võileiba, panin vaikselt riided selga ja tegin soengu korda. Viskasin üleriided peale  ja sikutasin saapad jalga. Lahkusin vaikselt, jättes võtme ukse ette.

The Past: 6. "Maailmas on vaid üks keel, millest kõik aru saavad"

Ta peatus hetkeks ja vaatas mulle otsa, sügavale minu silmadesse ja ütles: „Need on nii ilusad.”

Ma naeratasin vaid umbusklikult.

„Need on nii täiusliku värvi ja kujuga,” jätkas ta.

Seekord ümisesin talle sarkasmiliselt vastu „mhm”, kuna pean öeldut libedaks jutuks, et mult kiiremini riided seljast saada.

„Jaa,” jätkab ta veel, „Need ei ole tumedad pruunid ega heledad pruunid... Just õiged, keskmised.”

Pööritan silma ja tõusen istukile tagasi. Ma ei arva, et ta näeb minus midagi enamat, kui vaid tüdrukut, kes kätte annab.

„Tead,” alustab ta taas, kuid seekord juba veidi nukrapoolselt tõsisel toonil, „me oleme siiin ainult kaks nädalat.”

Ma vaatan talle tummalt otsa, kuna ei oska midagi vastata.

„Siis me lähme ära ega tule kunagi enam tagasi,” jätkab ta.

„Olgu,”ütlen ükskõikselt.

„Me ei kohtu siis enam,”lisab ta veel.

„Ma tean,” ütlen taas suhteliselt külmal toonil.

Vaatan talle otsa just sellise pilguga, mis küsib, et kas ta tõesti loodab, et lähen selle jutu õnge.

Ta suudleb mind ja me heidame taas voodile. Pika suudlemise käigus keerame endid nüüd nii, et seekord jään mina peale ja tema alla ning ma tõusen taas istukile.

„Maailmas on vaid üks keel, millest kõik aru saavad,” seletab ta mulle, „Kas sa ted, mis keel see on?”

Mul pole aimugi, mis keel see olla võiks, mistõttu pakun ebalevalt inglise keelt. Ta naeratab ja tõuseb ka istukile, haarab mu pea käte vahele, ütleb vaid „see” ja suudleb siis mind.

Heidame jälle pikali, mina tema all. Ta sikutab mult saapaid jalast ja ma vaatan talle otsa, andmaks mõista, et usaldan teda, kuigi mul on suur hirm taas haiget saada, kuna olin just väljunud suhtest, mis mu hingele piinu oli valmistanud. Ka oldi mind varem hukka mõistetud, kui võõra noormehega armurõõme nautinud olin.

Ma ei heitunud siiski sellest ka seekord, just nagu eelmisel öölgi ja aitasin tal mult pükse jalast võtta. Me nautisime taas teineteist ja tundsime rõõmu neist puudutustest ja nende tekitatud värinatest meie kehades. Tema käed silitasid minu rindu ja minu keha läbisid kuumalained. Tema õrnad puudutused ajasid mu pea pööritama. Ta käsi silitas mu reite sisekülgi ja libises üle jalgevahe, misandis mu kehale juba uue varjundiga värinaid. Ta ei peatunud ja jätkeas mu keha hellitamist. Ma sirutasin oma käed tema poole, et ta mind suudleks, kuid ta jätkas vaadates minu keha nagu näeks elus esimest korda naise keha nii lähedalt. Ta uuris oma pilgu ja kätega mind. Ta suudles minu kaela ja ma pöörasin oma pead, et tal oleks seda mugavam teha. Ta liikus musitades minu rindadeni, hellitades siis neid, masseeris neid oma käte vahel ja limpsas üle nibude, mis olid erutusest kõvastunud. Ta liikus veel allapoole ja vaatas mulle otsa, kuid ma haarasin temast ja tõmbasin ta tagasi üles. Ma ei suutnud enam kauem oodata ja suudlesin teda. Surusin reied kokku, et ta ei saaks tagasi pöörduda ja puudutan õrnalt oma kätega tema keha, libisedes mööda tema kõhtu rinnakuni ja tagasi alla "bikiini" piirini. Peatun seal hetkeks ja eemaldan seejärel oma käe tema kehalt, vaadates talle sügavale silma. Ta surub oma keha mulle lähemale ja ma tunnen kuidas ta siseneb minusse vähimagi vaevata ja ma lasen kuuldavale sügava mõnuohke. Ta suudleb mind ja minu kaela, kiikudes rahulikus rütmis. Sasin sõrmedega ta juukseid, surudes neid sinna aina tugevamini. Haaran tal ümbert kinni, surudes teda enda vastu ja õõtsutan oma puusi tema rütmiga kaasa. Tunnen, kuidas veri minus keeb ja ma sulen silmad, et lasta sel mõnulainel end kaasa viia. Minu käed pigistavad teda vastu minu tahtmist, kuid ma ei suuda oma haaret lõdvendada.

„Ma vihkan sind,” sisistasin hambad ristis ja tõin kuuldavale veel paar mõnuohet.

 Ma polnud varem midagi nii võimast tundnud.

Suudlesin teda, rahustamaks meie südamelööke ja vähendamaks hingeldust. Ta heitis minu kõrvale ja pani käe üle minu.

Veidi aega seal pikali lebanuna taipasime, et teised võivad kohe-kohe poest naasta ning otsisime naljatledes voodi kõrvale tekkinud hunnikust üles oma riided. Kuna Rick ja Stan polnud veel tagasi, heitsime uuesti pikali, et neid oodata.

            Ühtäkki meenus mulle, et ma ei tea tema nimegi.

 „Mis su nimi on?” küsin ma lõbusalt, olles ta käte vahel.

„Simón,” vastab ta, „ja sinu?”

„Lyv,” ütlen ja mõtlen, kas Stan polnudki talle mu nime öelnud.

Lebotasime veel ja peagi olid ka teised tagasi. Tõusime Simóniga istuli, et Rick saaks ka enda voodile istuda. Tundsin taas veidi piinlikkust, et olin armatsenud võõras voodis võõraste linade vahel. 

The Past: 5. Morning after sex

Ma ei taha sellele noormehele otsagi vaadata, kuna kardan tema mõtteid.

„Mina ka,” vastab ta kergelt ning embab mind.

Ma sain aru, et ta oli arvanud, et räägin tarbitud alkoholist tekkinud kehvast enesetundest.

Autsaiderid panid tööriided selga ja me läksime välja, kus noormees, kelle kõrval olin ärganud ja kelle nime ma siiani ei teadnud, lubas mulle õhtul helistada. Ma naeratasin sõbralikult ja viipasin lahkudes. Ma teadsin, et ta ei helista, kuna olime esimesel ööl maganud. Ma ei olnud kurb seetõttu. Ma teadsin, et üheöösuhetest ei tule midagi pikemat välja ja kuna ma ise olin lasknud asjal nii kaugele minna, siis polnud muud, kui sellega leppida ja võtta seda kui järjekordset kogemust.

Koju jõudes heitsin esimese asjana voodile pikali. Kuna olin öösel üpris vähe magada saanud, tukkusin nüüd, ärgates mõne tunni pärast.

Läksin dushi alla, et pesta maha möödunud õhtul tarbitud alkohol ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Olin just jõudnud pesemast tulla, kui helises telefon.

„Millega tegeled?” uuris võõrast numbrilt helistanud tuttavlik hääl.

Teadsin seda häält, see oli mulle eilsest meelde jäänud. See oli seesama noormees, kelle kõrval ma oli hommikul ärganud ja kes mulle helistada lubas.

„Ee... Hetkel millegagi,” vastasin pisut üllatununa, kuid siiski rõõmsal toonil, kuna ma ei uskunud, et ta helistabki.

„Kas sa välja tuleksid meiega?” küsis ta, „Me käime poest läbi, siis helistan sulle, jah?”

„No, olgu,” lõpetasin kõne ja mõtlesin, kui huvitava noormehega ma olin tuttavaks saanud.

Mulle pole ükski minu eelnev üheööliblikas järgmisel päeval helistanud ja tahtnud kokku saada. Pistan telefoni hommikumantli taskusse ja suundun köögi poole. Valmistasin endale paar võileiba hommikusöögiks, mis mul pikutamise ja pesemas käimise tõttu vahele oli jäänud. Võileibade juurde valasin klaasi piima ja võtsin kätte ajakirja, et oleks, mida lapata.

Kuulen väljas meesterahvaid liikumas ja valju häälega juttu ajamas, kuid ma ei süvene, et aru saada, mida nad räägivad. Tavaliselt ei liigu talvisel ajal välja eriti inimesi. Enamusajast istutakse ikkagi toas või minnakse peole, et seal väike „külmarohi” võtta.

Kuulen taas oma telefoni värisemas.

„Hallo!” vastan ma kõnele, mis tuleb sellelt samalt võõralt numbrilt nagu ennegi.

„Mitmendal korrusel sa elad?”küsib mehe hääl.

„Eehm...” ei oska ma miskit vastat.

„Kas need hääled seal väljas olid nende?” küsin ma endalt.

„Viimasel,” vastan ma lõpuks helistajale.

„Olgu, me tuleme üles siis. Me oleme su maja ees,” vastab ta seepeale ja ma lõpetan arusaamatuses kõne.

„Kuidas nad küll teadsid, kuhu tulla?” ei saa ma endiselt aru.

Otsin ruttu riideid, mida selga panna. Üritan ka seekord näha välja vähemalt nii hea nagu eile. Ka soeng ja jumestus oli vaja teha.

Kuulsin neid jõudmas minu ukse taha, kuid ma polnud veel riideski. Õnneks olid nad alles liftist, mis asus koridori lõpus, väljunud.

Leidsin ruttu paar hilpu, mis selga visata. Kui nad uksele koputasid, hõikasin, et mul läheb veel veidi aega. Tegin end ruttu korda ja panin välisriided selga ning jalga tõmbasin ikka need saapad, mis eelmisel õhtulgi. Avasin naeratades ukse ja mulle vaatasid vastu taas need säravad päikeselised silmad. Minu naeratus suurenes veelgi.

Me läksime alla trepist, kuna ma kardan liftiga sõitmist. Paraku elasin ma üheksandal korrusel. Mina olin juba trepiga harjunud, poistel tuli veel harjuda.

Välja jõudes võtsime veidi viina, jalutasime ringi, tutvustasin neile linna.

Peagi hakkas lund sadama ja tarbitud alkohol mõjuma. Tundsime endid vabamalt. Pistsin noormehe, kelle kaisus olin ärganud, krae vahele veidi lund, mispeale ta mind õrnalt tõukas ja ma tasakaalu kaotades hange kukkusin, haarates tema jopevarrukast, kaasates temagi.

Tundes sel hetkel suurt tahtmist teda suudelda, pühkisin tema näolt sulavat lund ja silitasin ilma kindata käega tema põski, et need ei külmuks. Vaatasin talle sügavalt silma ja naeratasin. Sama tegi ka tema. Kuigi olin tema all paksus ja külmas hanges, tundsin end mugavalt ja hästi.

„Tule püsti! Sa külmud ära muidu,” lausus ta minu pealt tõustes ning ulatas mulle käe.

Haarasin sellest ja lasin tal end püsti tõmmata.

Jalutasime edasi- mina ees, autsaiderid minu järel. Ükshetk ma tundsin midagi minu alaselga tabavat. Keerasin ümber, et vaadata, mis see oli ja nägin kutil, kes oli kandnud punast särki, poisilikku mängulist-kavalat naeratust, mis reetis mulle, et see oli lumepall, mis mind tabas ja viskajaks oli loomulikult tema ise. Muigasin kavalalt ja astusin ligi, silmsidet kaotamata. Seisime kuuse kõrval, näod vastamisi. Alles nüüd märkasin, et ta oli autsaideritest kõige lühem ja minust ka mitte palju pikem. Lähenesin talle veelgi, kuni meie huuled kohtusid. Sulgesin silmad ja suudlesin teda. Sasides ühe käega tema siidjaid pehmeid juukseid, avasin korraks silmad, et kontrollida, kas tema omad on suletud. See kindlaks tehtud , haarasin teise käega kuuselt veidi lund ja otsisin koha, kus tema jope sisse pääseks ning pistsin lume sinna. Silmapilkselt hüppas ta paar sammu tagasi. Ma naersin vaid õelalt. Ka tema huulile ilmus naeratus, mis peagi muutus tagasihoidlikust ulakaks. Taipasin, et nüüd oleks õige aeg jooksma pista. Jooksin kuuskede taha peitu, kuid ta järgnes ja viskas mind igal võimalikul hetkel lumepalliga. Tänu oma pisikesele kasvule ei saanud ma neist ühegagi pihta. See kõik ajas mind aga nii naerma, et ma pidin heitma lumehange pikali, et veidi hinge tõmmata ja puhata. Ta tuli minu suunas ent ma ei vaevunudki püsti tõusma ja hingeldasin vaid, endal naeratus näol. Ta lähenes veelgi ja ronis siis mulle peale. Ma nägin, et tal on käes lumepall, kuid olin alla andnud. Ta suudles mind ja pistis lumepalli mulle krae vahele, mispeale ma tõukasin teda veidi ning me naersime koos läbi suudluse.

Teised jalutasid samal ajal vaikselt edasi, jõid viina ja naersid meie üle. Tõusime ka lõpuks ja liitusime nendega.

Kui jõudsime ühiselamusse, ütles Stan, et tema ja Rick (tuleb välja, et see on selle kolmanda autsaideri nimi) lähevad poodi õlut või viina juurde ostma ja nad jätsid meid kahekesi.

Istusime Ricki voodil ja suudlesime. Heitsime sujuvalt suudeldes pikali. Tema käsi rändas taas üle minu kumeruste, mis pani mu südame kiiremini põksuma ja mida minu käed aeg-ajalt takistasid, kuna ma kartsin näida taas kerglane nagu olin olnud eelmisel ööl. 

The Past: 4. You have to decide

            Stan vaatab mulle otsa ja laseb pilgu alla. Tundub, nagu oleks ta veidi pabinas, kuid siis vaatab ta mulle uuesti otsa ja ma tean, mida oodata. Ta nõjatub mulle lähemale ning sama teen ka mina, kuniks meie huuled kokku puutuvad. Ta suudleb mind ja ma ei pane seda pahaks, vaid vastan jälle samaga. Mulle tundub tema veidi mahlane suudlus isegi liialt tagasihoidlik. See meeldib mulle, kuid selles pole kirge ega mingisugust huvi. Samuti tunnen end ebamugavalt, kuna me pole ruumis ainsad.

Juba kõnetavadki autsaiderid Stani ning me eraldume teineteisest, et ta saaks neile vastata. Ilmselt ütlesid nad, et lähevad välja, kuna seda nad tegid. Nad kustutavad tule ning sulgevad enda järel ukse, mis teeb asja minujaoks veelgi põnevamaks.

Oleme Staniga kahekesi. Ta nõjatub taas mulle lähemale ja ma lasen tal end taas suudelda. Teeme seda sama tühjalt just nagu ennegi. Seekord ei ole mind aga häirimas teisi inimesi meie ümber. Seekord häirivad mind teise inimese päikeselised silmad, millelt ma kuidagi mõtteid ära ei saa ja ma otsustan lõpetada. Ma eemaldun temast ning langetan pilgu.

„Vabanda,” ütlen tasasel häälel, kuna ei tea, kuidas ma seda tegema peaks ning kuidas Stan reageerida võiks.

Ma tunnen, et ei saa jätkata, kuigi on ka veider sedasi lõpetada, ent mulle ei lähe seekord korda, mis keegi arvata võiks, isegi, kui mul palutaks lahkuda ja enam mitte naasta.

„Ma ei saa sinuga suudelda, kuna tegelikult meeldib mulle üks sinu toanaabritest rohkem...”ei suutnud ma siiski enda teada jätta.

„Olgu,” vastab Stan, nagu me poleks just ennem suudelnudki, „Kas see, kes voodil istus?”

„Ta ei märganud?” imestan ma endamisi.

„Ei, tegelikult see punase pluusiga,” vastan ma ettevaatlikult.

„Olgu,”lausus ta isegi kuidagi rõõmsalt ja lahkus ruumist.

Mulle üllatuseks ei tundunud ta kuidagi tujust ära olevat, tundus, nagu ei oleks see teda üldse häirinud, kuigi just hetk tagasi ma suudlesin temaga, kuid ma olen ka piisavalt joobes, et ma võisin kõike valesti mõista.

Mõne hetke pärast avanes uks ning ruumi sisenes see noormees, kellest olin Stanile rääkinud. Ta istub naeratades minu kõrvale ja...

...järgmine hetk, kus ma end avastan, on teda suudlemas. Tema huuled on nii pehmed ja suudlus nii kaasahaaravalt kirglik. Ma ei suuda ega tahagi end sellest lahti rebida. Ta surub oma sõrmed minu juustesse ja tugevdab vasaku käe haaret minu ümber. Ka mina, toetudes vasaku käega voodile, lasen teisel rännata mööda tema lõajoont, üle sileda pehme põse, siidjatesse juustesse. Mu süda lööb aina valjemini. Endid teineteise vastu surudes tunnen tema lihaselist rinnakut enda vastas ning tema süda tukslemas. Tunnen, kuidas ta hingamine muutub aina intensiivsemaks. Minu sees on värin. Just selline värin, et ma ei tahakski peatuda, kuid tunnen siiski, et pean korraks katkestama.

„Kas Stanil ei ole selle vastu midagi?” küsin, kuna see olukord on minujaoks pehmeltöeldes veidi veider.

„Ei,” vastab ta rahulikult ning suudleb mind taas.

„Oled sa kindel?” katkestan ma taas.

„Jah,” lausub ta naeratades, „tean teda.”

Ta üritab mind taas suudelda, kuid ma peatan teda ning küsin veel: „Kas see pole ehk liiga.. Imelik? Veider? Ma ju olin enne temaga koos ja nüüd sinuga.”

„Usu mind, kõik on korras,” rahustab ta mind ja ma lasen end tema suudlusel taas kaasa viia.

„Kas sa sooviksid magama minna?” küsib ta ükshetk siiralt naeratades, „Ma peaksin hommikul pean tööle minema.”

„Ilmselt küll siis, jah,” vastan ma hetkegi ootamata veidi kurvalt.

„Kas sa tuleksid minu kõrvale?” pärib noormees endiselt võluvalt naeratades ja tõuseb voodilt, tema järel ka mina.

Naeratan talle salakavalal pilgul vastuseks. Mul on hea meel, et ta küsis  ning võtan seljast tikandiga halli dressipluusi ja kustutan tule. Ronin tema järel narivoodi teisele korrale, tema embusesse, näod vastamisi.

Voodi on kitsas ja meie kehad liibuvad täielikult teineteise vastu. Tunnen läbi riiete tema soojust. Tema huuled on minu huultel. Tema käsi puudutab minus värinaid tekitavalt mu kaela, liigub mööda selga alla libistades mu tagumikule.

„Kas seksime?” küsib ta keerutamata.

Kuigi tavaliselt ma vastaksin eitavalt, kuna esimesel ööl noormehega voodisse ronimine on isegi mulle, kellel on olnud üheöösuhteid, veidi liiga kerglane, kuid olin juba jõudnud endal riideid seljast võtma hakata. Seda tegi ka tema. Liibusime taas teineteise vastu ja ma tundsin, kuidas meie kehade temperatuur küttis tuba, millest tingitud kehade lõhn erutas meid veelgi.

Hommikul ärgates märkan, et ka teised noormehed on tuppa jõudnud ja magavad. Noormees minu kõrval avab silmad ja ma peidan oma pea tema rinnale, nagu väike kaitset ootav laps.

 „Ma tunnen ennast halvasti,” ütlen piinlikust tundes, et olin kergemeelselt omal riided seljast koorinud ja võõra mehega seksinud. 

The Past: 3.Ohtralt punast sütitab leegi

„Ikka mahlaga,” vastan kujutades juba ette, kuidas ilma mahlata viin mu suhu kohutava kibeda maitse jätab ja mõtlen, kui vähe läheks mul vaja siis purju jäämiseks. Stan ütleb seepeale laua juures seisnud noormehele, keda ma alles nüüd märkasin, midagi minujaoks arusaamatut, midagi, milles ma ei ole päris kindel, et see eesti keeleski oli, kuid ma ei pööra sellele tähtsust.

            Noormees, keda Stan kõnetas, kannab punast särki, mis minus tähelepanu äratab, kuna mulle on alati meeldinud, kui mehed kannavad miskit punast. Ta keerab selja ja kergitab rulookardinat, et selle taga asuvatele asjadele kergemini ligi pääseda. Mõnda aega otsides võtab ta sealt lõpuks ühe oranžist plastikust tassi ja ulatab selle Stanile. Tema ovaalne nägu on juskui parima kunstniku joonistatud meheliku, ent seksika lõuajoonega. Huuled on lopsakad, kuid kindla piirjoonega ning mind kõidab tema väikese kühmuga sirge nina. Tema kulmukaar raamib kaunilt tema nägu, millele aitavad kaasa tema lühikesed tumedad juuksed. Silmad on suured, kuigi tubase valguse tõttu ei näe ma neid kuigi hästi.

            Stan ulatab tassi mulle koos viinapudeli ja mahlapakiga ning ütleb, et ma ise valaksin omale parajad kogused, kuna tema ei tea ju kui kanget ma joon. Võtan tassi vastu ning valan joogid sisse. Maitsen veel igaksjuhuks, ega jook liiga kange saanud ja panen viinapudeli mahlapakiga koos tooli kõrvale maha tagasi. Samal ajal, kui teised autsaiderid omavahel võõras keeles vestlevad, pärib Stan minult mu töö kohta.

„Sa töötad müüjana...” alustab ta vaikselt, „Kas sulle meeldib su töö?”

„Töö on hea,” vastan talle, pilku laua juures seisjalt võtmata, „kuid palgaga on veidi ebameeldivusi.”

„Miks nii siis?” uurib ta veel.

„Noh, ma ei teagi, me ei saa palka õigeaegselt kätte. See on häiriv,” vastan endiselt jälgides noormeest punases särgis.

Taipan, et Stan võib minu sellist jälgimist kõrvalt vaatajana märgata ning ma pööran pilgu voodil lebajale, rüübates  lonksu enda valmistatud kokteilist.

„Siis on küll jamasti,” lausub Stan „pitsi” tõstes, mispeale voodil lebotanu ka istukile tõeseb, et topsideni ulatuda.

Kuulates huviga, mida püstiseisja räägib, võtab ta kiire sõõmu viina ja loputab selle ruttu mahlaga alla, et vestluspartnerile vastata. Nad vaatavad teineteisele otsa ning naeratavad hetkeks.

            See naeratus tõi esile punase särgiga noormehe suu ümbruses väikesed kurrud, mis andsid sellele erilise veetluse. Ta ilmselt märkas, et olin teda tähelepanelikult vaadanud, kuna vaatas nüüd minu poole. Ma keerasin kiirelt pea ukse poole ja rüüpasin nüüd juba suurema sõõmu.

„Kas sul poiss on?” küsib Stan peale mõne ajalist pausi.

Vaatan tema hallidesse ümaratesse silmadesse, tema kitsaid hajuva kontuuriga huuli ning kõrgeid põsesarnu, mille nahk on ühtlase selge jumega ning vastan kerge ükskõiksusega: „Ei, me läksime paar nädalat tagasi lahku.”

„Paar nädalat?” imestab ta.

„Jah, just nii.”

Joon tassist veel veidi enne ja märkan, et mu jook on otsa saanud. Valmistan endale uue koguse. Ka poisid võtavad napsu.

Peale mõningast sellist napsitamist on märgata Stani silmade all punakaid laike ning laienenud pupille. Terve seltskond on juba veidi lõbusam ning me otsustame teha väikese ringkäigu, et tutvuda veel teistegagi, kes ühiselamus peatuvad.

Jõudes alumisele korrusele, kohtamegi paari kohalikku. Stan tervitab neid viisakalt ja siseneb ruumi, et kõigiga vestelda saaks, kes soovivad. Mina jään uksele seisma ja teised kaks autsaiderit minu taha.

Ühel hetkel kuulen enda selja tagant vasakult poolt, et keegi ütleb mulle: „Sa oled nii lühike.”

Ma keeran ümber, et näha, kes mind kõnetas. Mulle vaatavad vastu päikesena säravad rohelised silmad, millest lummatuna suudan vaid naeratada. Need silmad kuulusid punase särgiga noormehele, kuid taibates, et tulnud kokku saama Staniga, ei sobi mul teisi silmi ihaldada, pööran end tagasi. Mis veidra värina need silmad minus tekitasid. Tunnen end üpris ebamugavalt, kuna tahaksin keerata taas ümber ja vaadata neid silmi lähemalt. Minu sees on mingi kummaline värin, mida pole seal varem kunagi tajunud. Tahaksin veelkord ümber keerata, kuid ma tean, et ei saa.. Tulin ju kohtuma siiski Staniga.

Ma ei teadnud, et see noormees minu selja taga, kes enne kõnetas vaid üleni tumedasse riietunud kutti, räägib ka eesti keelt. See kõik tundus järsku nii kummaline. Üks hetk ta ei märkagi mind, teisel hetkel juba lummab mind oma silmadega.

Stan pöördub meie poole ning me naaseme taas nende tuppa. Mina ja Stan istume tagasi voodile just nii, nagu poleks me kuskil käinudki. Poisid suhtlevad omavahel juba veelgi hoogsamalt ja ma taban taas punase särgiga noormeest naeratamas. Tema naeratus kestab vaid hetke, kuid on sama võluv nagu tema silmadki.

„Kuidas teil siinkandis suudeldakse?” pärib Stan uurivalt toonil.

„Mismõttes?”küsin üritades teha nägu, nagu ma ei saaks aru, mida selle küsimusega mõeldakse.

„No..” alustab ta uuesti, kuid seekord juba veidi ebalevalt, „kuidas te suudlete?”

„Me ei küsi, me suudleme,” vastan üpris järsult, teades, milleni see viib, kuna ei salli kui noormehed liialt asjadega viivitavad ja ebalevad.

The Past: 2. Kohting autsaideritega: esimesed jutud

Noormees seadiski sammud minu poe suunas. Ma otsisin endale ruttu mingit tegevust, et ei tunduks, nagu ma seisaksin siin niisama. Poisid naljatavad omaette. Ma ei hakka süvenemagi, millest nad räägivad, kuni ükshetk küsib valge mütsiga noormees minult seinapealsele topisele viidates, et kas see on ka päris. Ma kehitan vastuseks vaid õlgu ja ütlen kohmakalt naeratades, et pole seda siga kunagi jooksmas näinud. Selle peale nad ainult naeravad ning lahkuvad poest, kuid on tagasi juba enne, kui ma laoruumi jõuan minna. Seekord tundub, et noormeestel on juba kindlam soov.

„Kas teil siin ka mõni selline koht on, kuhu peole saaks minna?” küsib ta.

 „Mingi baaritaoline koht on küll, jah,” vastan peale lühiajalist mõttepausi.

Ta uurib veel, mis mul õhtuks plaanis on, ehk lähen nendega välja.

„Mis su nimi on?” küsib ta, kui olen andnud talle enda numbri.

„Lyv,” vastan ma taas naeratades ning näitan nimesilti, et saaks õigesti kirjutatud.

Noormees lubab mulle helistada, kui mul tööpäev lõpeb ning nad lahkuvad.

            Tööpäev läbi saanud, lukustan poe uksed ning sean sammud kodupoole.  Teepeal helistan sõbrannale ja jutustan talle autsaideritest ja fantaseerime eesolevast õhtust. Mul pole sel hetkel õrna aimugi, kus nad elada võiksid.

Väljas on külm ning lumi on maas. On veebruar.

            Kojujõudnuna vahetan tööriided kodusemate vastu ja heidan voodile hetkeks puhkama. Peagi heliseb telefon. Helistajaks on ilmselt see võõras, kes täna mu numbrit küsis. Veidi ärevust tundes vastan kõnele. Lepime noormehega kokku, et me siiski ei lähe välja peole, kuid kui ma soovin, siis võin minna neile külla, millega ma ka nõustun suure uudishimu tõttu.

            Võtan ühe kiire dushi, kuigi olen harjunud pesemisrõõmude nautimiseksaega võtma. Seekord üritan teha kiiremini, et mitte võõrastel liiga kaua oodata lasta. Peale dushi määrin niiskele nahale veidi kreemi, ka teen uue jumestuse ja sätin juuksed soengusse. Riietusest valin ma hallid liibuvad püksid ja dressipluusi, millele annab aktsenti elektrisinine v-kaelusega pluus. Sikutan jalga veel pruunid madala tallaga põlvini talvesaapad. Nüüdseks on mul aega läinud juba tunnike ja juba helisebki telefon taas.

            Ma küll olen siin linnas juba pikemat aega elanud, kuid ei tea siiski, kus asub see ühiselamu, kus need autsaiderid peatuvad, seega palun mulle helistanud noormehel endale vastu tulla.

            Tänav on pime. Kuulen vaid mööduvate autode hääli ja lume kraginat enda jalge all. Seisatan hetkeks, et kuulda samme tulemas. Eespool kostuvadki kellegi sammud. Ma näen vaid musta kogu liikumas valguse poole. Lõpuks jõuabki see tänava valgustuslambi alla ning ma näen taas tuttavat valget nokkmütsi- see on see pikk poiss poest, kes mulle hetk tagasi oli helistanud. Kiirendasin sammu ja hõikasin teda, et ta mind märkaks.

            Tervitasime teineteist taas ning liikusime ühiselamu poole. Tema kõrval kõndides tundsin end kui laps isa kõrval. Seda mõtlesid ilmselt ka tema sõbrad, kes meid ühika ees ootasid ja välisuksel sigareti suitsu kopsudesse mahvisid ning selle osalt nina kaudu välja lasksid. Kuna väljas on pime, siis ma ei näe nende nägusid. Valge mütsiga noormees, kes seisis juba ukse juures, avab selle mulle ja viipab, et ma siseneks.

„Ega sa ei karda?” küsib ta.

„Kas peaksin?” küsin vastuseks muigega suul ning astun uksele lähemale.

Suitsu kimunud kutid viskavad suitsulõpu prügikasti ning ootavad minu järgi. Neil poistel on mõlemal seljas must kapuutsiga jope, millest ühel on see karvase äärega. Sisenen majja, mis ei erine tavalisest ühiselamust. Seisin seal suures ja tühjas ruumis, fuajees, millel suur peegel ja uksed järgmistesse ruumidesse. Mulle meenub, et olen seal varem kunagi juba käinud- vanaisa peielauas, kui siin kunagi söögikoht oli. Ma lihtsalt ei teadnud, et seal ka majutus on. Minust paremale jäi trepp, mis viis teisele korrusele. Suitsu teinud kutid lähevadki just trepist üles ning ma mõistan, et ilmselt peaksin mina ka sinna minema. Nende tuba asuvat koridori lõpus.

            Jõudes tuppa, nägin seal üht tavalist ja narivoodit. Voodipesu oli korda seatud, mis oli ka üks ainsamaid asju seal toas, mis oli korras. Tavalise voodi ja akna vahel oli laud-kapp, mille peal oli sülearvuti. Arvutile olid järele ühendatud suured kõlarid, millest parasjagu kostus piisavalt vali muusika, et ei pidanud sellest üle karjuma hakkama. Keset tuba, nari ja tavalise voodi vahel oli tool, mille seljatoele ma ka oma väliriided panin, kuna nagi ma ei märganud. Sellel toolil olid väikesed plastiktopsid peal, oletasin, et viina ja mahla topsid, kuna tooli kõrval maas oli paar viinapudelit, üks täis, teine poolik, ning mahlapakid. Akna all olid spordikotid, millest paistsid välja nende riided. Siin ja seal oli kohati segadust, mis poistele omane, kardina tagusest rääkimata. Pikk poiss vabandab segaduse pärast ning pakub mulle istet voodil enda kõrvale.

„Pole hullu, olen hullematki näinud,” vastan ma naeratades ning istun, „kuidas su nimi on üldse?”

„Stan,” kostub vastuseks tema suust sel ajal, kui ta toolil topse jookidega täidab.

Meie vastas, narivoodi alumisel korrusel lebotav noormees on üleni tumedasse riietunud. Lühikeste varrukatega pluusi tõttu on näha tatoveering tema käsivarrel. Tal on lühikesed mustad juuksed ja selged heledad sinised silmad. Tema palgeil on õrn õhetus, ilmselt tarbitud alkoholist. 

„Kas sa sooviksid ka viina?” pärib Stan.

Pööran oma pilgu tagasi Stanile vastates, et natuke ikka võin võtta. Ta sirutab oma käed, et ulatuda topsideni toolil. Ma märkan ta kaelal tatoveeringut hieroglüüfist, mille tähendusest mul aimugi pole, kuid mulle meeldib see joonistus, sest on just see, mis mina olen endale tahtnud teha, kuid pole julgenud, ja sel on ideaalne asetus.

Stan peatub enne, kui on jõudnud topsid kätte võtta ning küsib: „Kas sooviksid viina koos mahlaga või ilma?” 

The Past: 1. Sa ei tea kunagi, mis saatusel sinuga plaanis on...

            Minu viimased tööpäevad polnud teistest just kuigi erinevad ning lõpuks olie kätte jõudnud reede. Seekord olin mina see, kellel nädalavahetus vaba, seega magasin sel hommikul kaua. Peagi kuulsin enda läheduses tuttavat põrinat. See oli mu telefon, millel olin helina maha võtnud, kuid värinaalarmi peale jätnud. Õieti oligi ta mul koguaeg hääletu, mul piisas hommikuseks äratusest värinast küll. Helistajaks oli minu kolleeg, kes uuris, ega mul õhtuks juba mingeid plaane pole ja ehk saaksin teda hoopis tööl asendada paar tundi, kuna vaja minna sõbranna lapse sünnipäevale kokkulepitust varasemal ajal.

„Jah, ikka,” vastasin ma kergelt, kuna üksinda elades ei olnud mul muid kohustusi ning ka pidudest ei hoolinud ma nii väga: „tulen kella kuueks sinna.”

            Olin jõudnud tööle. Ma töötasin kaubanduskeskuses ühes väikepoes, kus olime Adelouise’iga kahekesi tööl. Nüüd andiski ta järje mulle üle ning mul jäigi talle vaid ilusat sünnipäeva pidu soovida. Istusin leti taha väikesele toolile. Oma väikese kasvu tõttu peitusin nõnda pea alati kassa taha, kuid kuna sel kellaajal tavaliselt enam inimesi eriti poes ei käinud, polnud see probleemiks. Igavust tundes otsustasin külmletti puhastada ja kauba üle vaadata.  Mulle meeldis jälgida inimesi poodi sisenemas ja väljumas, kuidas nad teise poe kassas meie oma suunas viipasid ja arutasid, kas tulla siia või mitte. Selle mõne aja jooksul, mis ma siin tööl olin olnud, olin tähele pannud, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja tihti sain ka aru, kes neist minu poodi edasi tuleb ning kes pole huvitatud. Mõni käis siin tihtipeale ainult kaupa vaatamas ja uurimas, olenemata puuduvast ostusoovist. Neid inimesi polnud vähe ja see muutus pika tööpäeva õhtuks lausa väsitavaks, kui pidid alati kliendile naeratades „tere” ja „head aega” ütlema, ilma et oleks saanud neid teenindadagi.

            Minu pilk tabas tuttava valget nokkmütsi ja rohelist jopet kandva noormehe, kes on ilmselt veidi pikem kui kaks meetrit. Ta polnud pärit meie linnast, kuid arvatavasti elas hetkel seal, sest käis viimasel ajal tihti meie kaupluses koos mõne oma sõbraga. Õigupoolest polnud ma neid enne seda nädalat seal näinudki. Tavaliselt on olnud neid neli või viis ja nad ostavad vaid ühe lühikese jupi vorsti. Kohe näha, et ei ole kohalikud, kuna oma kandi inimesed teavad, mida osta, nemad ainult proovivad.

„Sealt nad siis tulevad,” mõtlesin ma, „autsaiderid.”

Põgenemine

Ka Stan ja Rick olid tulnud koos Simóniga poodi, kuid nad läksid juba ära, niisiis jalutasimegi kahekesi. Kuna meil kiiret ei olnud, võtsime ette veidi pikema jalutuskäigu läbi looduse, kuigi lumi oli maas ja erilist veel midagi näha ei võinud, ainult lumised teed ja lumised puud.
Ühel asustamata teelõigul kuulsime veidraid hääli. Ma arvasin, et need on linnud, kuid veidi edasi liikununa kuulsime juba paremini ja saime aru, et need olid siiski inimeste hääled. Tundus nagu keegi oleks hädas olnud ja me otsustasime asja lähemalt uurida. Hiilisime metsatuka alla ja nägime noorukit, kes oli puude külge seotud ning veel kolme suurt kasvu meest, kes olid üleni musta riietunud. Üks neist toetas veoki kapotile ja rääkis miskit, kuid me ei kuulnud sõnu, ainult hääletooni, mis viitas, et tegu polnud just eriti sõbralike ja rõõmsate inimestega. Me seisime nii paigal, kui võimalik, nii vaikselt, kui võimalik ja mu süda puperdas hirmust sees. Simón oli minu selja taga ja hoidis mult ümbert kinni, mina tema kätest. Me ei teadnud, kas peaksime minema sinna või jääma paigale. Ehk oleksime pidanud hoopis lahkuma.
Järsku kõlas lask ja kogu ümbrus vaikis. Puu külge seotud nooruk vajus kokku. Taipasin alles nüüd, mis oli toimunud. Ma ehmusin ja Simón surus nüüd oma käed minu vaigistamiseks mulle suu peale mind metsast välja sikutades. Meie jalge all murdus oks, mis lõpetas selle tumma vaikuse. Meid märgati.
Pöörasime nii kiirelt end ümber, kui suutsime ja pistsime jooksma tagasi mööda pikka ja kitsast teed, kus ääres ei elanud kedagi. Iga mõne aja tagant oli seal vaid mõnda metsatukka näha.
Järgmises metsatukas oli mõlemale poole teed jäävad rajad ja me otsustasime teineteisest lahku minna, kuna metsa all polnud enam lund ja nii on raskem jälgi leida. Koos me minna ei saanud, sest kui üks kätte saadakse, on teisel võimalus pääseda.
Leppisime kokku, et mina jooksen paremale viivat teed pidi, mis peaks välja jõudma Sosté kirikuni ja tema vasakus suunas, miskaoudu jõuab ta Lambrigé tütarlaste koolini. Mulle ei meeldinud sugugi mõte sellest, et ma ei tea, kas temaga on kõik korras või on ta langenud kurjadesse kätesse, kuid meil polnud aega kaotada ja ma suudlesin teda kiirelt ning keerasin siis otsa ümber.
Kahetsesin, et ei olnud talle kunagi öelnud, et teda armastan, kuid hetkel Sosté kirik on minu ainsaks sihiks, sest kui ma sinna jõuan, saan helistada Lambrigé kooli ja küsida, kas Simón on kohale jõudnud, kas temaga on kõik korras ja siis politseisse helistada, et neid asjast teavitada.
Jooksin mööda metsavaheteed nii kiiresti, kui suutsin. Minu ainus mure oli Simóni pärast. Üritasin endale kinnistada, et temaga on kõik korras ja ta jõuab Lambrigé kooli.
Vaatasin selja taha, kuid ei näinud seal midagi. Väljas oli läinud veel pimedamaks, ka tuul tõusis. Ma teadsin, et kui ma ei jõua Sostésse, pean leidma mõne muu varjulise koha. Mul oli meeletu janu ja teegi näis aina pikenevat. Ma ei suutnud mõelda muust, kui vaid, kas Simóniga on kõik korras.
Juba kuulsingi taas püssilaske selja tagant. Ma ehmusin ja vaatasin hetkeks tagasi- kas nad on minu järel? Või ehk oli Simón see, kelle pihta lasti lask? Väsinuna jooksin ma veel nii, kuis suutsin. Ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid, mis vallandusid minu silmist mõeldes, et see lask võis olla suunatud Simóni pihta ja nii väga, kui ma ka ei tahtnud, ma ei võinud tagasi minna. Ma pidin edasi jooksma. Endiselt ei saanud ma aru, kas nad jälitasid mind või Simóni.
Lõpuks jõudsin metsast välja ja sõrkisin surmväsinult mööda kruusa.
„Siin ju ometi peab keegi liikuma,” mõtlesin ringi vaadates.
Peagi meenus mul, et olin telefoni kaasa võtnud, kuid selle suures hirmus sootuks unustanud. Kompisin kõik taskud kiirelt läbi ja leidsin selle pükste tagataskust. Ilma pikemalt mõtlemata valisin politsei numbri. Uurides ümbrust vuristasin neile juhtunust. Kõne lõpetades polnud ma isegi kindel, kas nad minust arugi said, kuid ei pidanud seda enam tähtsaks ja seadsin sammu edasi.
Nägin lõpuks mõne meetri kaugusel kõrvalteel sõitmas musta jeepi. Lootuses abi saada, kiirendasin sammu ja minusse oleks justkui energia tagasi voolanud. Mu suule ilmus põgus naeratus.
Jõudsin kõrvaltee otsa ja lehvitasin kätega, et juht kindlasti auto peataks. Masin jäigi seisma minu kõrval ja roolis olnud noormees avas mulle seestpoolt ukse, muigega näol. Istusin kohmetunult autosse ja palusin tal mind Sostésse viia.
„Ma ei ole taksojuht,” vastas ta naljatledes, „aga ma vaatan, mis teha annab.”
Naeratasin hetkeks arglikult. Mul polnud aega ega tujugi naljatleda.
„Miks nii ehmunud muljega?” pärib autojuht taas muigega, „Kas nägid metsas hunti?”
Seda kuuldes käis külm jutt mu südame alt läbi ja silme eest pilt metsas juhtunust. Ma kahvatusin.
„Sa ajad mulle hirmu nahka juba,” oli ta seekord juba tõsisem.
Vaatasin talle vaid tummalt otsa. Ma ei osanud kuidagi talle midagi öelda ja pöörasin pilgu siis tahavaate peeglisse, et kontrollida, ega meid ei jälitata. Märkasin, et tuul oli veelgi tõusnud ja kuna lund sadas, polnud tahavaatepeeglist eriti midagi näha.
Äkitsi kuulsin taas laske.
„Mida kuradit!?” karjatas juht ja vaatas mulle etteheitval pilgul otsa.
 „Sõida!” suutsin vaid vaikselt poetada ja ahmisin suurest ehmatusest õhku. Minu silmadesse ilmusid taas pisarad.
„Mis toimub?” ei saanud mees aru.
„Lihtsalt sõida,” palusin ma talt nüüd juba nutma puhkedes.
Noormees litsus gaasipedaalile veelgi raskema jalaga. Tema näole olid tekkinud suured pulseeruvad veenid. Oli tunda, et masin tema käes tahtis kaotada juhitavust ja tal oli aina raskem seda rajal hoida. Meie kiirus oli suur ja noormehe käed olid roolile justkui kangestunud. Ka kätel oli näha veene ja ta pilk väljendas midagi metsikut. Arvan, et see oli raev. Olin hirmul ja pingutasin turvavööd.
Tahavaatepeeglist ei näinud ma endiselt midagi, vaid lund, mis autorataste alt lendu tõusis ja tuules keerles. Lumesadugi oli suurenenud, mistõttu oli ka ette nägemine üha raskem. Masin meie all libises aina rohkem teel ja ma kartsin veelgi.