Ka Stan ja Rick olid tulnud koos Simóniga poodi, kuid nad läksid juba ära, niisiis jalutasimegi kahekesi. Kuna meil kiiret ei olnud, võtsime ette veidi pikema jalutuskäigu läbi looduse, kuigi lumi oli maas ja erilist veel midagi näha ei võinud, ainult lumised teed ja lumised puud.
Ühel asustamata teelõigul kuulsime veidraid hääli. Ma arvasin, et need on linnud, kuid veidi edasi liikununa kuulsime juba paremini ja saime aru, et need olid siiski inimeste hääled. Tundus nagu keegi oleks hädas olnud ja me otsustasime asja lähemalt uurida. Hiilisime metsatuka alla ja nägime noorukit, kes oli puude külge seotud ning veel kolme suurt kasvu meest, kes olid üleni musta riietunud. Üks neist toetas veoki kapotile ja rääkis miskit, kuid me ei kuulnud sõnu, ainult hääletooni, mis viitas, et tegu polnud just eriti sõbralike ja rõõmsate inimestega. Me seisime nii paigal, kui võimalik, nii vaikselt, kui võimalik ja mu süda puperdas hirmust sees. Simón oli minu selja taga ja hoidis mult ümbert kinni, mina tema kätest. Me ei teadnud, kas peaksime minema sinna või jääma paigale. Ehk oleksime pidanud hoopis lahkuma.
Järsku kõlas lask ja kogu ümbrus vaikis. Puu külge seotud nooruk vajus kokku. Taipasin alles nüüd, mis oli toimunud. Ma ehmusin ja Simón surus nüüd oma käed minu vaigistamiseks mulle suu peale mind metsast välja sikutades. Meie jalge all murdus oks, mis lõpetas selle tumma vaikuse. Meid märgati.
Pöörasime nii kiirelt end ümber, kui suutsime ja pistsime jooksma tagasi mööda pikka ja kitsast teed, kus ääres ei elanud kedagi. Iga mõne aja tagant oli seal vaid mõnda metsatukka näha.
Järgmises metsatukas oli mõlemale poole teed jäävad rajad ja me otsustasime teineteisest lahku minna, kuna metsa all polnud enam lund ja nii on raskem jälgi leida. Koos me minna ei saanud, sest kui üks kätte saadakse, on teisel võimalus pääseda.
Leppisime kokku, et mina jooksen paremale viivat teed pidi, mis peaks välja jõudma Sosté kirikuni ja tema vasakus suunas, miskaoudu jõuab ta Lambrigé tütarlaste koolini. Mulle ei meeldinud sugugi mõte sellest, et ma ei tea, kas temaga on kõik korras või on ta langenud kurjadesse kätesse, kuid meil polnud aega kaotada ja ma suudlesin teda kiirelt ning keerasin siis otsa ümber.
Kahetsesin, et ei olnud talle kunagi öelnud, et teda armastan, kuid hetkel Sosté kirik on minu ainsaks sihiks, sest kui ma sinna jõuan, saan helistada Lambrigé kooli ja küsida, kas Simón on kohale jõudnud, kas temaga on kõik korras ja siis politseisse helistada, et neid asjast teavitada.
Jooksin mööda metsavaheteed nii kiiresti, kui suutsin. Minu ainus mure oli Simóni pärast. Üritasin endale kinnistada, et temaga on kõik korras ja ta jõuab Lambrigé kooli.
Vaatasin selja taha, kuid ei näinud seal midagi. Väljas oli läinud veel pimedamaks, ka tuul tõusis. Ma teadsin, et kui ma ei jõua Sostésse, pean leidma mõne muu varjulise koha. Mul oli meeletu janu ja teegi näis aina pikenevat. Ma ei suutnud mõelda muust, kui vaid, kas Simóniga on kõik korras.
Juba kuulsingi taas püssilaske selja tagant. Ma ehmusin ja vaatasin hetkeks tagasi- kas nad on minu järel? Või ehk oli Simón see, kelle pihta lasti lask? Väsinuna jooksin ma veel nii, kuis suutsin. Ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid, mis vallandusid minu silmist mõeldes, et see lask võis olla suunatud Simóni pihta ja nii väga, kui ma ka ei tahtnud, ma ei võinud tagasi minna. Ma pidin edasi jooksma. Endiselt ei saanud ma aru, kas nad jälitasid mind või Simóni.
Lõpuks jõudsin metsast välja ja sõrkisin surmväsinult mööda kruusa.
„Siin ju ometi peab keegi liikuma,” mõtlesin ringi vaadates.
Peagi meenus mul, et olin telefoni kaasa võtnud, kuid selle suures hirmus sootuks unustanud. Kompisin kõik taskud kiirelt läbi ja leidsin selle pükste tagataskust. Ilma pikemalt mõtlemata valisin politsei numbri. Uurides ümbrust vuristasin neile juhtunust. Kõne lõpetades polnud ma isegi kindel, kas nad minust arugi said, kuid ei pidanud seda enam tähtsaks ja seadsin sammu edasi.
Nägin lõpuks mõne meetri kaugusel kõrvalteel sõitmas musta jeepi. Lootuses abi saada, kiirendasin sammu ja minusse oleks justkui energia tagasi voolanud. Mu suule ilmus põgus naeratus.
Jõudsin kõrvaltee otsa ja lehvitasin kätega, et juht kindlasti auto peataks. Masin jäigi seisma minu kõrval ja roolis olnud noormees avas mulle seestpoolt ukse, muigega näol. Istusin kohmetunult autosse ja palusin tal mind Sostésse viia.
„Ma ei ole taksojuht,” vastas ta naljatledes, „aga ma vaatan, mis teha annab.”
Naeratasin hetkeks arglikult. Mul polnud aega ega tujugi naljatleda.
„Miks nii ehmunud muljega?” pärib autojuht taas muigega, „Kas nägid metsas hunti?”
Seda kuuldes käis külm jutt mu südame alt läbi ja silme eest pilt metsas juhtunust. Ma kahvatusin.
„Sa ajad mulle hirmu nahka juba,” oli ta seekord juba tõsisem.
Vaatasin talle vaid tummalt otsa. Ma ei osanud kuidagi talle midagi öelda ja pöörasin pilgu siis tahavaate peeglisse, et kontrollida, ega meid ei jälitata. Märkasin, et tuul oli veelgi tõusnud ja kuna lund sadas, polnud tahavaatepeeglist eriti midagi näha.
Äkitsi kuulsin taas laske.
„Mida kuradit!?” karjatas juht ja vaatas mulle etteheitval pilgul otsa.
„Sõida!” suutsin vaid vaikselt poetada ja ahmisin suurest ehmatusest õhku. Minu silmadesse ilmusid taas pisarad.
„Mis toimub?” ei saanud mees aru.
„Lihtsalt sõida,” palusin ma talt nüüd juba nutma puhkedes.
Noormees litsus gaasipedaalile veelgi raskema jalaga. Tema näole olid tekkinud suured pulseeruvad veenid. Oli tunda, et masin tema käes tahtis kaotada juhitavust ja tal oli aina raskem seda rajal hoida. Meie kiirus oli suur ja noormehe käed olid roolile justkui kangestunud. Ka kätel oli näha veene ja ta pilk väljendas midagi metsikut. Arvan, et see oli raev. Olin hirmul ja pingutasin turvavööd.
Tahavaatepeeglist ei näinud ma endiselt midagi, vaid lund, mis autorataste alt lendu tõusis ja tuules keerles. Lumesadugi oli suurenenud, mistõttu oli ka ette nägemine üha raskem. Masin meie all libises aina rohkem teel ja ma kartsin veelgi.
