Minu viimased tööpäevad polnud teistest just kuigi
erinevad ning lõpuks olie kätte jõudnud reede. Seekord olin mina see, kellel
nädalavahetus vaba, seega magasin sel hommikul kaua. Peagi kuulsin enda
läheduses tuttavat põrinat. See oli mu telefon, millel olin helina maha võtnud,
kuid värinaalarmi peale jätnud. Õieti oligi ta mul koguaeg hääletu, mul piisas
hommikuseks äratusest värinast küll. Helistajaks oli minu kolleeg, kes uuris,
ega mul õhtuks juba mingeid plaane pole ja ehk saaksin teda hoopis tööl asendada
paar tundi, kuna vaja minna sõbranna lapse sünnipäevale kokkulepitust varasemal
ajal.
„Jah, ikka,”
vastasin ma kergelt, kuna üksinda elades ei olnud mul muid kohustusi ning ka
pidudest ei hoolinud ma nii väga: „tulen kella kuueks sinna.”
Olin jõudnud tööle. Ma töötasin kaubanduskeskuses ühes
väikepoes, kus olime Adelouise’iga kahekesi tööl. Nüüd andiski ta järje mulle
üle ning mul jäigi talle vaid ilusat sünnipäeva pidu soovida. Istusin leti taha
väikesele toolile. Oma väikese kasvu tõttu peitusin nõnda pea alati kassa taha,
kuid kuna sel kellaajal tavaliselt enam inimesi eriti poes ei käinud, polnud
see probleemiks. Igavust tundes otsustasin külmletti puhastada ja kauba üle
vaadata. Mulle meeldis jälgida inimesi
poodi sisenemas ja väljumas, kuidas nad teise poe kassas meie oma suunas
viipasid ja arutasid, kas tulla siia või mitte. Selle mõne aja jooksul, mis ma
siin tööl olin olnud, olin tähele pannud, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja
tihti sain ka aru, kes neist minu poodi edasi tuleb ning kes pole huvitatud.
Mõni käis siin tihtipeale ainult kaupa vaatamas ja uurimas, olenemata puuduvast
ostusoovist. Neid inimesi polnud vähe ja see muutus pika tööpäeva õhtuks lausa
väsitavaks, kui pidid alati kliendile naeratades „tere” ja „head aega” ütlema, ilma
et oleks saanud neid teenindadagi.
Minu pilk tabas tuttava valget nokkmütsi ja rohelist
jopet kandva noormehe, kes on ilmselt veidi pikem kui kaks meetrit. Ta polnud
pärit meie linnast, kuid arvatavasti elas hetkel seal, sest käis viimasel ajal
tihti meie kaupluses koos mõne oma sõbraga. Õigupoolest polnud ma neid enne
seda nädalat seal näinudki. Tavaliselt on olnud neid neli või viis ja nad
ostavad vaid ühe lühikese jupi vorsti. Kohe näha, et ei ole kohalikud, kuna oma
kandi inimesed teavad, mida osta, nemad ainult proovivad.
„Sealt nad
siis tulevad,” mõtlesin ma, „autsaiderid.”
