„Ikka
mahlaga,” vastan kujutades juba ette, kuidas ilma mahlata viin mu suhu kohutava
kibeda maitse jätab ja mõtlen, kui vähe läheks mul vaja siis purju jäämiseks.
Stan ütleb seepeale laua juures seisnud noormehele, keda ma alles nüüd
märkasin, midagi minujaoks arusaamatut, midagi, milles ma ei ole päris kindel,
et see eesti keeleski oli, kuid ma ei pööra sellele tähtsust.
Noormees, keda Stan kõnetas, kannab punast särki, mis
minus tähelepanu äratab, kuna mulle on alati meeldinud, kui mehed kannavad
miskit punast. Ta keerab selja ja kergitab rulookardinat, et selle taga
asuvatele asjadele kergemini ligi pääseda. Mõnda aega otsides võtab ta sealt
lõpuks ühe oranžist plastikust tassi ja ulatab selle Stanile. Tema ovaalne nägu
on juskui parima kunstniku joonistatud meheliku, ent seksika lõuajoonega. Huuled
on lopsakad, kuid kindla piirjoonega ning mind kõidab tema väikese kühmuga
sirge nina. Tema kulmukaar raamib kaunilt tema nägu, millele aitavad kaasa tema
lühikesed tumedad juuksed. Silmad on suured, kuigi tubase valguse tõttu ei näe
ma neid kuigi hästi.
Stan ulatab tassi mulle koos viinapudeli ja mahlapakiga
ning ütleb, et ma ise valaksin omale parajad kogused, kuna tema ei tea ju kui
kanget ma joon. Võtan tassi vastu ning valan joogid sisse. Maitsen veel
igaksjuhuks, ega jook liiga kange saanud ja panen viinapudeli mahlapakiga koos
tooli kõrvale maha tagasi. Samal ajal, kui teised autsaiderid omavahel võõras
keeles vestlevad, pärib Stan minult mu töö kohta.
„Sa töötad
müüjana...” alustab ta vaikselt, „Kas sulle meeldib su töö?”
„Töö on hea,”
vastan talle, pilku laua juures seisjalt võtmata, „kuid palgaga on veidi
ebameeldivusi.”
„Miks nii
siis?” uurib ta veel.
„Noh, ma ei
teagi, me ei saa palka õigeaegselt kätte. See on häiriv,” vastan endiselt
jälgides noormeest punases särgis.
Taipan, et
Stan võib minu sellist jälgimist kõrvalt vaatajana märgata ning ma pööran pilgu
voodil lebajale, rüübates lonksu enda
valmistatud kokteilist.
„Siis on küll
jamasti,” lausub Stan „pitsi” tõstes, mispeale voodil lebotanu ka istukile
tõeseb, et topsideni ulatuda.
Kuulates
huviga, mida püstiseisja räägib, võtab ta kiire sõõmu viina ja loputab selle
ruttu mahlaga alla, et vestluspartnerile vastata. Nad vaatavad teineteisele
otsa ning naeratavad hetkeks.
See naeratus tõi esile punase särgiga noormehe suu
ümbruses väikesed kurrud, mis andsid sellele erilise veetluse. Ta ilmselt
märkas, et olin teda tähelepanelikult vaadanud, kuna vaatas nüüd minu poole. Ma
keerasin kiirelt pea ukse poole ja rüüpasin nüüd juba suurema sõõmu.
„Kas sul poiss
on?” küsib Stan peale mõne ajalist pausi.
Vaatan tema
hallidesse ümaratesse silmadesse, tema kitsaid hajuva kontuuriga huuli ning
kõrgeid põsesarnu, mille nahk on ühtlase selge jumega ning vastan kerge
ükskõiksusega: „Ei, me läksime paar nädalat tagasi lahku.”
„Paar
nädalat?” imestab ta.
„Jah, just
nii.”
Joon tassist
veel veidi enne ja märkan, et mu jook on otsa saanud. Valmistan endale uue
koguse. Ka poisid võtavad napsu.
Peale
mõningast sellist napsitamist on märgata Stani silmade all punakaid laike ning
laienenud pupille. Terve seltskond on juba veidi lõbusam ning me otsustame teha
väikese ringkäigu, et tutvuda veel teistegagi, kes ühiselamus peatuvad.
Jõudes
alumisele korrusele, kohtamegi paari kohalikku. Stan tervitab neid viisakalt ja
siseneb ruumi, et kõigiga vestelda saaks, kes soovivad. Mina jään uksele seisma
ja teised kaks autsaiderit minu taha.
Ühel hetkel
kuulen enda selja tagant vasakult poolt, et keegi ütleb mulle: „Sa oled nii
lühike.”
Ma keeran
ümber, et näha, kes mind kõnetas. Mulle vaatavad vastu päikesena säravad
rohelised silmad, millest lummatuna suudan vaid naeratada. Need silmad kuulusid
punase särgiga noormehele, kuid taibates, et tulnud kokku saama Staniga, ei
sobi mul teisi silmi ihaldada, pööran end tagasi. Mis veidra värina need silmad
minus tekitasid. Tunnen end üpris ebamugavalt, kuna tahaksin keerata taas ümber
ja vaadata neid silmi lähemalt. Minu sees on mingi kummaline värin, mida pole
seal varem kunagi tajunud. Tahaksin veelkord ümber keerata, kuid ma tean, et ei
saa.. Tulin ju kohtuma siiski Staniga.
Ma ei teadnud,
et see noormees minu selja taga, kes enne kõnetas vaid üleni tumedasse
riietunud kutti, räägib ka eesti keelt. See kõik tundus järsku nii kummaline.
Üks hetk ta ei märkagi mind, teisel hetkel juba lummab mind oma silmadega.
Stan pöördub
meie poole ning me naaseme taas nende tuppa. Mina ja Stan istume tagasi voodile
just nii, nagu poleks me kuskil käinudki. Poisid suhtlevad omavahel juba veelgi
hoogsamalt ja ma taban taas punase särgiga noormeest naeratamas. Tema naeratus
kestab vaid hetke, kuid on sama võluv nagu tema silmadki.
„Kuidas teil siinkandis
suudeldakse?” pärib Stan uurivalt toonil.
„Mismõttes?”küsin
üritades teha nägu, nagu ma ei saaks aru, mida selle küsimusega mõeldakse.
„No..” alustab
ta uuesti, kuid seekord juba veidi ebalevalt, „kuidas te suudlete?”
„Me ei küsi,
me suudleme,” vastan üpris järsult, teades, milleni see viib, kuna ei salli kui
noormehed liialt asjadega viivitavad ja ebalevad.
