Stan vaatab
mulle otsa ja laseb pilgu alla. Tundub, nagu oleks ta veidi pabinas, kuid siis
vaatab ta mulle uuesti otsa ja ma tean, mida oodata. Ta nõjatub mulle lähemale
ning sama teen ka mina, kuniks meie huuled kokku puutuvad. Ta suudleb mind ja
ma ei pane seda pahaks, vaid vastan jälle samaga. Mulle tundub tema veidi
mahlane suudlus isegi liialt tagasihoidlik. See meeldib mulle, kuid selles pole
kirge ega mingisugust huvi. Samuti tunnen end ebamugavalt, kuna me pole ruumis
ainsad.
Juba kõnetavadki
autsaiderid Stani ning me eraldume teineteisest, et ta saaks neile vastata.
Ilmselt ütlesid nad, et lähevad välja, kuna seda nad tegid. Nad kustutavad tule
ning sulgevad enda järel ukse, mis teeb asja minujaoks veelgi põnevamaks.
Oleme Staniga
kahekesi. Ta nõjatub taas mulle lähemale ja ma lasen tal end taas suudelda.
Teeme seda sama tühjalt just nagu ennegi. Seekord ei ole mind aga häirimas teisi
inimesi meie ümber. Seekord häirivad mind teise inimese päikeselised silmad,
millelt ma kuidagi mõtteid ära ei saa ja ma otsustan lõpetada. Ma eemaldun
temast ning langetan pilgu.
„Vabanda,”
ütlen tasasel häälel, kuna ei tea, kuidas ma seda tegema peaks ning kuidas Stan
reageerida võiks.
Ma tunnen, et
ei saa jätkata, kuigi on ka veider sedasi lõpetada, ent mulle ei lähe seekord
korda, mis keegi arvata võiks, isegi, kui mul palutaks lahkuda ja enam mitte
naasta.
„Ma ei saa
sinuga suudelda, kuna tegelikult meeldib mulle üks sinu toanaabritest
rohkem...”ei suutnud ma siiski enda teada jätta.
„Olgu,” vastab
Stan, nagu me poleks just ennem suudelnudki, „Kas see, kes voodil istus?”
„Ta ei märganud?”
imestan ma endamisi.
„Ei,
tegelikult see punase pluusiga,” vastan ma ettevaatlikult.
„Olgu,”lausus
ta isegi kuidagi rõõmsalt ja lahkus ruumist.
Mulle
üllatuseks ei tundunud ta kuidagi tujust ära olevat, tundus, nagu ei oleks see
teda üldse häirinud, kuigi just hetk tagasi ma suudlesin temaga, kuid ma olen
ka piisavalt joobes, et ma võisin kõike valesti mõista.
Mõne hetke
pärast avanes uks ning ruumi sisenes see noormees, kellest olin Stanile
rääkinud. Ta istub naeratades minu kõrvale ja...
...järgmine
hetk, kus ma end avastan, on teda suudlemas. Tema huuled on nii pehmed ja
suudlus nii kaasahaaravalt kirglik. Ma ei suuda ega tahagi end sellest lahti
rebida. Ta surub oma sõrmed minu juustesse ja tugevdab vasaku käe haaret minu
ümber. Ka mina, toetudes vasaku käega voodile, lasen teisel rännata mööda tema
lõajoont, üle sileda pehme põse, siidjatesse juustesse. Mu süda lööb aina
valjemini. Endid teineteise vastu surudes tunnen tema lihaselist rinnakut enda
vastas ning tema süda tukslemas. Tunnen, kuidas ta hingamine muutub aina
intensiivsemaks. Minu sees on värin. Just selline värin, et ma ei tahakski
peatuda, kuid tunnen siiski, et pean korraks katkestama.
„Kas Stanil ei
ole selle vastu midagi?” küsin, kuna see olukord on minujaoks pehmeltöeldes
veidi veider.
„Ei,” vastab
ta rahulikult ning suudleb mind taas.
„Oled sa
kindel?” katkestan ma taas.
„Jah,” lausub
ta naeratades, „tean teda.”
Ta üritab mind
taas suudelda, kuid ma peatan teda ning küsin veel: „Kas see pole ehk liiga..
Imelik? Veider? Ma ju olin enne temaga koos ja nüüd sinuga.”
„Usu mind,
kõik on korras,” rahustab ta mind ja ma lasen end tema suudlusel taas kaasa
viia.
„Kas sa
sooviksid magama minna?” küsib ta ükshetk siiralt naeratades, „Ma peaksin hommikul
pean tööle minema.”
„Ilmselt küll
siis, jah,” vastan ma hetkegi ootamata veidi kurvalt.
„Kas sa
tuleksid minu kõrvale?” pärib noormees endiselt võluvalt naeratades ja tõuseb
voodilt, tema järel ka mina.
Naeratan talle
salakavalal pilgul vastuseks. Mul on hea meel, et ta küsis ning võtan seljast tikandiga halli
dressipluusi ja kustutan tule. Ronin tema järel narivoodi teisele korrale, tema
embusesse, näod vastamisi.
Voodi on
kitsas ja meie kehad liibuvad täielikult teineteise vastu. Tunnen läbi riiete
tema soojust. Tema huuled on minu huultel. Tema käsi puudutab minus värinaid
tekitavalt mu kaela, liigub mööda selga alla libistades mu tagumikule.
„Kas seksime?”
küsib ta keerutamata.
Kuigi
tavaliselt ma vastaksin eitavalt, kuna esimesel ööl noormehega voodisse
ronimine on isegi mulle, kellel on olnud üheöösuhteid, veidi liiga kerglane,
kuid olin juba jõudnud endal riideid seljast võtma hakata. Seda tegi ka tema.
Liibusime taas teineteise vastu ja ma tundsin, kuidas meie kehade temperatuur küttis
tuba, millest tingitud kehade lõhn erutas meid veelgi.
Hommikul
ärgates märkan, et ka teised noormehed on tuppa jõudnud ja magavad. Noormees
minu kõrval avab silmad ja ma peidan oma pea tema rinnale, nagu väike kaitset
ootav laps.
„Ma tunnen ennast halvasti,” ütlen piinlikust
tundes, et olin kergemeelselt omal riided seljast koorinud ja võõra mehega
seksinud.
