Ma ei taha
sellele noormehele otsagi vaadata, kuna kardan tema mõtteid.
„Mina ka,”
vastab ta kergelt ning embab mind.
Ma sain aru,
et ta oli arvanud, et räägin tarbitud alkoholist tekkinud kehvast enesetundest.
Autsaiderid panid
tööriided selga ja me läksime välja, kus noormees, kelle kõrval olin ärganud ja
kelle nime ma siiani ei teadnud, lubas mulle õhtul helistada. Ma naeratasin
sõbralikult ja viipasin lahkudes. Ma teadsin, et ta ei helista, kuna olime
esimesel ööl maganud. Ma ei olnud kurb seetõttu. Ma teadsin, et üheöösuhetest
ei tule midagi pikemat välja ja kuna ma ise olin lasknud asjal nii kaugele
minna, siis polnud muud, kui sellega leppida ja võtta seda kui järjekordset kogemust.
Koju jõudes
heitsin esimese asjana voodile pikali. Kuna olin öösel üpris vähe magada
saanud, tukkusin nüüd, ärgates mõne tunni pärast.
Läksin dushi
alla, et pesta maha möödunud õhtul tarbitud alkohol ja kõik muu, mis sellega
kaasnes. Olin just jõudnud pesemast tulla, kui helises telefon.
„Millega
tegeled?” uuris võõrast numbrilt helistanud tuttavlik hääl.
Teadsin seda
häält, see oli mulle eilsest meelde jäänud. See oli seesama noormees, kelle
kõrval ma oli hommikul ärganud ja kes mulle helistada lubas.
„Ee... Hetkel
millegagi,” vastasin pisut üllatununa, kuid siiski rõõmsal toonil, kuna ma ei
uskunud, et ta helistabki.
„Kas sa välja
tuleksid meiega?” küsis ta, „Me käime poest läbi, siis helistan sulle, jah?”
„No, olgu,” lõpetasin
kõne ja mõtlesin, kui huvitava noormehega ma olin tuttavaks saanud.
Mulle pole
ükski minu eelnev üheööliblikas järgmisel päeval helistanud ja tahtnud kokku
saada. Pistan telefoni hommikumantli taskusse ja suundun köögi poole. Valmistasin
endale paar võileiba hommikusöögiks, mis mul pikutamise ja pesemas käimise
tõttu vahele oli jäänud. Võileibade juurde valasin klaasi piima ja võtsin kätte
ajakirja, et oleks, mida lapata.
Kuulen väljas
meesterahvaid liikumas ja valju häälega juttu ajamas, kuid ma ei süvene, et aru
saada, mida nad räägivad. Tavaliselt ei liigu talvisel ajal välja eriti
inimesi. Enamusajast istutakse ikkagi toas või minnakse peole, et seal väike
„külmarohi” võtta.
Kuulen taas
oma telefoni värisemas.
„Hallo!”
vastan ma kõnele, mis tuleb sellelt samalt võõralt numbrilt nagu ennegi.
„Mitmendal
korrusel sa elad?”küsib mehe hääl.
„Eehm...” ei
oska ma miskit vastat.
„Kas need
hääled seal väljas olid nende?” küsin ma endalt.
„Viimasel,”
vastan ma lõpuks helistajale.
„Olgu, me
tuleme üles siis. Me oleme su maja ees,” vastab ta seepeale ja ma lõpetan
arusaamatuses kõne.
„Kuidas nad
küll teadsid, kuhu tulla?” ei saa ma endiselt aru.
Otsin ruttu
riideid, mida selga panna. Üritan ka seekord näha välja vähemalt nii hea nagu
eile. Ka soeng ja jumestus oli vaja teha.
Kuulsin neid
jõudmas minu ukse taha, kuid ma polnud veel riideski. Õnneks olid nad alles
liftist, mis asus koridori lõpus, väljunud.
Leidsin ruttu
paar hilpu, mis selga visata. Kui nad uksele koputasid, hõikasin, et mul läheb
veel veidi aega. Tegin end ruttu korda ja panin välisriided selga ning jalga
tõmbasin ikka need saapad, mis eelmisel õhtulgi. Avasin naeratades ukse ja
mulle vaatasid vastu taas need säravad päikeselised silmad. Minu naeratus
suurenes veelgi.
Me läksime
alla trepist, kuna ma kardan liftiga sõitmist. Paraku elasin ma üheksandal
korrusel. Mina olin juba trepiga harjunud, poistel tuli veel harjuda.
Välja jõudes
võtsime veidi viina, jalutasime ringi, tutvustasin neile linna.
Peagi hakkas
lund sadama ja tarbitud alkohol mõjuma. Tundsime endid vabamalt. Pistsin
noormehe, kelle kaisus olin ärganud, krae vahele veidi lund, mispeale ta mind
õrnalt tõukas ja ma tasakaalu kaotades hange kukkusin, haarates tema
jopevarrukast, kaasates temagi.
Tundes sel
hetkel suurt tahtmist teda suudelda, pühkisin tema näolt sulavat lund ja silitasin
ilma kindata käega tema põski, et need ei külmuks. Vaatasin talle sügavalt
silma ja naeratasin. Sama tegi ka tema. Kuigi olin tema all paksus ja külmas
hanges, tundsin end mugavalt ja hästi.
„Tule püsti!
Sa külmud ära muidu,” lausus ta minu pealt tõustes ning ulatas mulle käe.
Haarasin
sellest ja lasin tal end püsti tõmmata.
Jalutasime
edasi- mina ees, autsaiderid minu järel. Ükshetk ma tundsin midagi minu
alaselga tabavat. Keerasin ümber, et vaadata, mis see oli ja nägin kutil, kes
oli kandnud punast särki, poisilikku mängulist-kavalat naeratust, mis reetis
mulle, et see oli lumepall, mis mind tabas ja viskajaks oli loomulikult tema
ise. Muigasin kavalalt ja astusin ligi, silmsidet kaotamata. Seisime kuuse
kõrval, näod vastamisi. Alles nüüd märkasin, et ta oli autsaideritest kõige
lühem ja minust ka mitte palju pikem. Lähenesin talle veelgi, kuni meie huuled
kohtusid. Sulgesin silmad ja suudlesin teda. Sasides ühe käega tema siidjaid
pehmeid juukseid, avasin korraks silmad, et kontrollida, kas tema omad on
suletud. See kindlaks tehtud , haarasin teise käega kuuselt veidi lund ja
otsisin koha, kus tema jope sisse pääseks ning pistsin lume sinna. Silmapilkselt
hüppas ta paar sammu tagasi. Ma naersin vaid õelalt. Ka tema huulile ilmus
naeratus, mis peagi muutus tagasihoidlikust ulakaks. Taipasin, et nüüd oleks
õige aeg jooksma pista. Jooksin kuuskede taha peitu, kuid ta järgnes ja viskas
mind igal võimalikul hetkel lumepalliga. Tänu oma pisikesele kasvule ei saanud
ma neist ühegagi pihta. See kõik ajas mind aga nii naerma, et ma pidin heitma
lumehange pikali, et veidi hinge tõmmata ja puhata. Ta tuli minu suunas ent ma
ei vaevunudki püsti tõusma ja hingeldasin vaid, endal naeratus näol. Ta lähenes
veelgi ja ronis siis mulle peale. Ma nägin, et tal on käes lumepall, kuid olin
alla andnud. Ta suudles mind ja pistis lumepalli mulle krae vahele, mispeale ma
tõukasin teda veidi ning me naersime koos läbi suudluse.
Teised
jalutasid samal ajal vaikselt edasi, jõid viina ja naersid meie üle. Tõusime ka
lõpuks ja liitusime nendega.
Kui jõudsime
ühiselamusse, ütles Stan, et tema ja Rick (tuleb välja, et see on selle kolmanda
autsaideri nimi) lähevad poodi õlut või viina juurde ostma ja nad jätsid meid
kahekesi.
Istusime Ricki
voodil ja suudlesime. Heitsime sujuvalt suudeldes pikali. Tema käsi rändas taas
üle minu kumeruste, mis pani mu südame kiiremini põksuma ja mida minu käed
aeg-ajalt takistasid, kuna ma kartsin näida taas kerglane nagu olin olnud
eelmisel ööl.
