The Past: 6. "Maailmas on vaid üks keel, millest kõik aru saavad"

Ta peatus hetkeks ja vaatas mulle otsa, sügavale minu silmadesse ja ütles: „Need on nii ilusad.”

Ma naeratasin vaid umbusklikult.

„Need on nii täiusliku värvi ja kujuga,” jätkas ta.

Seekord ümisesin talle sarkasmiliselt vastu „mhm”, kuna pean öeldut libedaks jutuks, et mult kiiremini riided seljast saada.

„Jaa,” jätkab ta veel, „Need ei ole tumedad pruunid ega heledad pruunid... Just õiged, keskmised.”

Pööritan silma ja tõusen istukile tagasi. Ma ei arva, et ta näeb minus midagi enamat, kui vaid tüdrukut, kes kätte annab.

„Tead,” alustab ta taas, kuid seekord juba veidi nukrapoolselt tõsisel toonil, „me oleme siiin ainult kaks nädalat.”

Ma vaatan talle tummalt otsa, kuna ei oska midagi vastata.

„Siis me lähme ära ega tule kunagi enam tagasi,” jätkab ta.

„Olgu,”ütlen ükskõikselt.

„Me ei kohtu siis enam,”lisab ta veel.

„Ma tean,” ütlen taas suhteliselt külmal toonil.

Vaatan talle otsa just sellise pilguga, mis küsib, et kas ta tõesti loodab, et lähen selle jutu õnge.

Ta suudleb mind ja me heidame taas voodile. Pika suudlemise käigus keerame endid nüüd nii, et seekord jään mina peale ja tema alla ning ma tõusen taas istukile.

„Maailmas on vaid üks keel, millest kõik aru saavad,” seletab ta mulle, „Kas sa ted, mis keel see on?”

Mul pole aimugi, mis keel see olla võiks, mistõttu pakun ebalevalt inglise keelt. Ta naeratab ja tõuseb ka istukile, haarab mu pea käte vahele, ütleb vaid „see” ja suudleb siis mind.

Heidame jälle pikali, mina tema all. Ta sikutab mult saapaid jalast ja ma vaatan talle otsa, andmaks mõista, et usaldan teda, kuigi mul on suur hirm taas haiget saada, kuna olin just väljunud suhtest, mis mu hingele piinu oli valmistanud. Ka oldi mind varem hukka mõistetud, kui võõra noormehega armurõõme nautinud olin.

Ma ei heitunud siiski sellest ka seekord, just nagu eelmisel öölgi ja aitasin tal mult pükse jalast võtta. Me nautisime taas teineteist ja tundsime rõõmu neist puudutustest ja nende tekitatud värinatest meie kehades. Tema käed silitasid minu rindu ja minu keha läbisid kuumalained. Tema õrnad puudutused ajasid mu pea pööritama. Ta käsi silitas mu reite sisekülgi ja libises üle jalgevahe, misandis mu kehale juba uue varjundiga värinaid. Ta ei peatunud ja jätkeas mu keha hellitamist. Ma sirutasin oma käed tema poole, et ta mind suudleks, kuid ta jätkas vaadates minu keha nagu näeks elus esimest korda naise keha nii lähedalt. Ta uuris oma pilgu ja kätega mind. Ta suudles minu kaela ja ma pöörasin oma pead, et tal oleks seda mugavam teha. Ta liikus musitades minu rindadeni, hellitades siis neid, masseeris neid oma käte vahel ja limpsas üle nibude, mis olid erutusest kõvastunud. Ta liikus veel allapoole ja vaatas mulle otsa, kuid ma haarasin temast ja tõmbasin ta tagasi üles. Ma ei suutnud enam kauem oodata ja suudlesin teda. Surusin reied kokku, et ta ei saaks tagasi pöörduda ja puudutan õrnalt oma kätega tema keha, libisedes mööda tema kõhtu rinnakuni ja tagasi alla "bikiini" piirini. Peatun seal hetkeks ja eemaldan seejärel oma käe tema kehalt, vaadates talle sügavale silma. Ta surub oma keha mulle lähemale ja ma tunnen kuidas ta siseneb minusse vähimagi vaevata ja ma lasen kuuldavale sügava mõnuohke. Ta suudleb mind ja minu kaela, kiikudes rahulikus rütmis. Sasin sõrmedega ta juukseid, surudes neid sinna aina tugevamini. Haaran tal ümbert kinni, surudes teda enda vastu ja õõtsutan oma puusi tema rütmiga kaasa. Tunnen, kuidas veri minus keeb ja ma sulen silmad, et lasta sel mõnulainel end kaasa viia. Minu käed pigistavad teda vastu minu tahtmist, kuid ma ei suuda oma haaret lõdvendada.

„Ma vihkan sind,” sisistasin hambad ristis ja tõin kuuldavale veel paar mõnuohet.

 Ma polnud varem midagi nii võimast tundnud.

Suudlesin teda, rahustamaks meie südamelööke ja vähendamaks hingeldust. Ta heitis minu kõrvale ja pani käe üle minu.

Veidi aega seal pikali lebanuna taipasime, et teised võivad kohe-kohe poest naasta ning otsisime naljatledes voodi kõrvale tekkinud hunnikust üles oma riided. Kuna Rick ja Stan polnud veel tagasi, heitsime uuesti pikali, et neid oodata.

            Ühtäkki meenus mulle, et ma ei tea tema nimegi.

 „Mis su nimi on?” küsin ma lõbusalt, olles ta käte vahel.

„Simón,” vastab ta, „ja sinu?”

„Lyv,” ütlen ja mõtlen, kas Stan polnudki talle mu nime öelnud.

Lebotasime veel ja peagi olid ka teised tagasi. Tõusime Simóniga istuli, et Rick saaks ka enda voodile istuda. Tundsin taas veidi piinlikkust, et olin armatsenud võõras voodis võõraste linade vahel.