Oli saabunud
õhtu ning ma lahkusin. Simón saatis mind ukseni ja ma otsisin taskust välja
telefoni, et helistada sõbrannale. Valisin numbri ja andsin Simónile
„head-ööd-musi”.
Teepeal,
jalutades kodupoole, vestsin sõbrannale kahel viimasel päeval toimunust.
„Homme on
viimane vaba päev,” mõtlesin voodisse heites ja vajusin unne.
Hommikul
ärkasin taas telefoni värina peale. Kuigi ma polnud just eriline hommiku inimene,
tõusin siiski küllaltki ruttu. Panin end riidesse ja valmistasin kiire
hommikueine, kuna ma pole kuigi hea kokk ja samuti ei viitsinud ma selle peale
aega raisata, sai selleks olema mikrolaineahjus soojendatud juustuleivad ning
tassikiirsupp. Joonistasin ka näo pähe, misjärel kinnitasin oma kuldpruunid
juuksed klambriga. Viskasin kiirelt jope selga ja saapad jalga.
Suundusin töö
juurde, et vaadata, kuidas Adelouise’il läheb. Ma käisin tihti vabadel päevadel
töö juures. Ma teadsin lihtsalt, et seal on tihti igav ja kuna mul midagi muud
kodus ka teha, pakkusin Adelouise’ile mõneks ajaks seltsi. Tihti ei osanud me
isegi millestki omavahel rääkidagi, kuigi oleks ehk tahtnud.
Adelouise oli
minu juhendaja. Mõnes mõttes oli ta mulle nagu mu vanem õde, keda mul olnud
pole. Mul oli alati hea meel teda näha, kuigi me ei saanud just kõige paremini
läbi, kuid ma sisenesin talle poodi külla minnes alati naeratusega, et muuta
tema päev veelgi paremaks. Nii ka seekord.
Adelouise
naeratas mulle sõbralikult vastuja seletas, kuidas autsaiderid olid temalt
küsinud teed minu maja juurde ja ta kuidas ta oli neile väikese kaardi
joonistanud. Nüüd siis saingi teada, kuidas nad teadsid, kuhu tulla.
Enamusajast
arutasime siiski tööd puudutavatel teemadel.
Õhtul sain
taas kokku autsaideritega. Alates tänasest hakkas Simón minu juures ööbima ja
me saime nautida teineteise puudutusi igal ööl. Vahel ei jõudnud me uksestki
kaugemale minna ja jäime selleks hetkeks esikusse. Meie seks oli üheaegselt
pöörane ja õrn, karm ja armastav, kuid alati pakkus see meile suurimat
naudingut ja ennekogematut rahuldust minu jaoks. Tundus, et see kõik tuli tal
nii lihtsalt, loomulikult. Tundsin end tema käte vahel kui süütu laps, kes
alles õpib maailma ja sellega kaasas käivaid nähtusi tundma.
Nii möödus pea kaks nädalat.
Ärkasin taas
oma telefoni värina peale. Simón magas veel ja ma otsustasin ennast vaikselt
valmis seada, et teda mitte äratada. Käisin kiirelt pesemas ja valmistasin siis
jälle paar võileiba, panin vaikselt riided selga ja tegin soengu korda. Viskasin
üleriided peale ja sikutasin saapad
jalga. Lahkusin vaikselt, jättes võtme ukse ette.
