Thursday, February 23, 2012

The Past: 2. Kohting autsaideritega: esimesed jutud


Noormees seadiski sammud minu poe suunas. Ma otsisin endale ruttu mingit tegevust, et ei tunduks, nagu ma seisaksin siin niisama. Poisid naljatavad omaette. Ma ei hakka süvenemagi, millest nad räägivad, kuni ükshetk küsib valge mütsiga noormees minult seinapealsele topisele viidates, et kas see on ka päris. Ma kehitan vastuseks vaid õlgu ja ütlen kohmakalt naeratades, et pole seda siga kunagi jooksmas näinud. Selle peale nad ainult naeravad ning lahkuvad poest, kuid on tagasi juba enne, kui ma laoruumi jõuan minna. Seekord tundub, et noormeestel on juba kindlam soov.
„Kas teil siin ka mõni selline koht on, kuhu peole saaks minna?” küsib ta.
 „Mingi baaritaoline koht on küll, jah,” vastan peale lühiajalist mõttepausi.
Ta uurib veel, mis mul õhtuks plaanis on, ehk lähen nendega välja.
„Mis su nimi on?” küsib ta, kui olen andnud talle enda numbri.
„Lyv,” vastan ma taas naeratades ning näitan nimesilti, et saaks õigesti kirjutatud.
Noormees lubab mulle helistada, kui mul tööpäev lõpeb ning nad lahkuvad.
            Tööpäev läbi saanud, lukustan poe uksed ning sean sammud kodupoole.  Teepeal helistan sõbrannale ja jutustan talle autsaideritest ja fantaseerime eesolevast õhtust. Mul pole sel hetkel õrna aimugi, kus nad elada võiksid.
Väljas on külm ning lumi on maas. On veebruar.
            Kojujõudnuna vahetan tööriided kodusemate vastu ja heidan voodile hetkeks puhkama. Peagi heliseb telefon. Helistajaks on ilmselt see võõras, kes täna mu numbrit küsis. Veidi ärevust tundes vastan kõnele. Lepime noormehega kokku, et me siiski ei lähe välja peole, kuid kui ma soovin, siis võin minna neile külla, millega ma ka nõustun suure uudishimu tõttu.
            Võtan ühe kiire dushi, kuigi olen harjunud pesemisrõõmude nautimiseksaega võtma. Seekord üritan teha kiiremini, et mitte võõrastel liiga kaua oodata lasta. Peale dushi määrin niiskele nahale veidi kreemi, ka teen uue jumestuse ja sätin juuksed soengusse. Riietusest valin ma hallid liibuvad püksid ja dressipluusi, millele annab aktsenti elektrisinine v-kaelusega pluus. Sikutan jalga veel pruunid madala tallaga põlvini talvesaapad. Nüüdseks on mul aega läinud juba tunnike ja juba helisebki telefon taas.
            Ma küll olen siin linnas juba pikemat aega elanud, kuid ei tea siiski, kus asub see ühiselamu, kus need autsaiderid peatuvad, seega palun mulle helistanud noormehel endale vastu tulla.
            Tänav on pime. Kuulen vaid mööduvate autode hääli ja lume kraginat enda jalge all. Seisatan hetkeks, et kuulda samme tulemas. Eespool kostuvadki kellegi sammud. Ma näen vaid musta kogu liikumas valguse poole. Lõpuks jõuabki see tänava valgustuslambi alla ning ma näen taas tuttavat valget nokkmütsi- see on see pikk poiss poest, kes mulle hetk tagasi oli helistanud. Kiirendasin sammu ja hõikasin teda, et ta mind märkaks.
            Tervitasime teineteist taas ning liikusime ühiselamu poole. Tema kõrval kõndides tundsin end kui laps isa kõrval. Seda mõtlesid ilmselt ka tema sõbrad, kes meid ühika ees ootasid ja välisuksel sigareti suitsu kopsudesse mahvisid ning selle osalt nina kaudu välja lasksid. Kuna väljas on pime, siis ma ei näe nende nägusid. Valge mütsiga noormees, kes seisis juba ukse juures, avab selle mulle ja viipab, et ma siseneks.
„Ega sa ei karda?” küsib ta.
„Kas peaksin?” küsin vastuseks muigega suul ning astun uksele lähemale.
Suitsu kimunud kutid viskavad suitsulõpu prügikasti ning ootavad minu järgi. Neil poistel on mõlemal seljas must kapuutsiga jope, millest ühel on see karvase äärega. Sisenen majja, mis ei erine tavalisest ühiselamust. Seisin seal suures ja tühjas ruumis, fuajees, millel suur peegel ja uksed järgmistesse ruumidesse. Mulle meenub, et olen seal varem kunagi juba käinud- vanaisa peielauas, kui siin kunagi söögikoht oli. Ma lihtsalt ei teadnud, et seal ka majutus on. Minust paremale jäi trepp, mis viis teisele korrusele. Suitsu teinud kutid lähevadki just trepist üles ning ma mõistan, et ilmselt peaksin mina ka sinna minema. Nende tuba asuvat koridori lõpus.
            Jõudes tuppa, nägin seal üht tavalist ja narivoodit. Voodipesu oli korda seatud, mis oli ka üks ainsamaid asju seal toas, mis oli korras. Tavalise voodi ja akna vahel oli laud-kapp, mille peal oli sülearvuti. Arvutile olid järele ühendatud suured kõlarid, millest parasjagu kostus piisavalt vali muusika, et ei pidanud sellest üle karjuma hakkama. Keset tuba, nari ja tavalise voodi vahel oli tool, mille seljatoele ma ka oma väliriided panin, kuna nagi ma ei märganud. Sellel toolil olid väikesed plastiktopsid peal, oletasin, et viina ja mahla topsid, kuna tooli kõrval maas oli paar viinapudelit, üks täis, teine poolik, ning mahlapakid. Akna all olid spordikotid, millest paistsid välja nende riided. Siin ja seal oli kohati segadust, mis poistele omane, kardina tagusest rääkimata. Pikk poiss vabandab segaduse pärast ning pakub mulle istet voodil enda kõrvale.
„Pole hullu, olen hullematki näinud,” vastan ma naeratades ning istun, „kuidas su nimi on üldse?”
„Stan,” kostub vastuseks tema suust sel ajal, kui ta toolil topse jookidega täidab.
Meie vastas, narivoodi alumisel korrusel lebotav noormees on üleni tumedasse riietunud. Lühikeste varrukatega pluusi tõttu on näha tatoveering tema käsivarrel. Tal on lühikesed mustad juuksed ja selged heledad sinised silmad. Tema palgeil on õrn õhetus, ilmselt tarbitud alkoholist. 
„Kas sa sooviksid ka viina?” pärib Stan.
Pööran oma pilgu tagasi Stanile vastates, et natuke ikka võin võtta. Ta sirutab oma käed, et ulatuda topsideni toolil. Ma märkan ta kaelal tatoveeringut hieroglüüfist, mille tähendusest mul aimugi pole, kuid mulle meeldib see joonistus, sest on just see, mis mina olen endale tahtnud teha, kuid pole julgenud, ja sel on ideaalne asetus.
Stan peatub enne, kui on jõudnud topsid kätte võtta ning küsib: „Kas sooviksid viina koos mahlaga või ilma?”