Noormees
seadiski sammud minu poe suunas. Ma otsisin endale ruttu mingit tegevust, et ei
tunduks, nagu ma seisaksin siin niisama. Poisid naljatavad omaette. Ma ei hakka
süvenemagi, millest nad räägivad, kuni ükshetk küsib valge mütsiga noormees
minult seinapealsele topisele viidates, et kas see on ka päris. Ma kehitan
vastuseks vaid õlgu ja ütlen kohmakalt naeratades, et pole seda siga kunagi
jooksmas näinud. Selle peale nad ainult naeravad ning lahkuvad poest, kuid on
tagasi juba enne, kui ma laoruumi jõuan minna. Seekord tundub, et noormeestel
on juba kindlam soov.
„Kas teil siin
ka mõni selline koht on, kuhu peole saaks minna?” küsib ta.
„Mingi baaritaoline koht on küll, jah,” vastan
peale lühiajalist mõttepausi.
Ta uurib veel, mis mul
õhtuks plaanis on, ehk lähen nendega välja.
„Mis su nimi
on?” küsib ta, kui olen andnud talle enda numbri.
„Lyv,” vastan
ma taas naeratades ning näitan nimesilti, et saaks õigesti kirjutatud.
Noormees lubab mulle
helistada, kui mul tööpäev lõpeb ning nad lahkuvad.
Tööpäev läbi saanud, lukustan poe
uksed ning sean sammud kodupoole.
Teepeal helistan sõbrannale ja jutustan talle autsaideritest ja
fantaseerime eesolevast õhtust. Mul pole sel hetkel õrna aimugi, kus nad elada
võiksid.
Väljas
on külm ning lumi on maas. On veebruar.
Kojujõudnuna vahetan tööriided kodusemate vastu ja heidan
voodile hetkeks puhkama. Peagi heliseb telefon. Helistajaks on ilmselt see
võõras, kes täna mu numbrit küsis. Veidi ärevust tundes vastan kõnele. Lepime
noormehega kokku, et me siiski ei lähe välja peole, kuid kui ma soovin, siis
võin minna neile külla, millega ma ka nõustun suure uudishimu tõttu.
Võtan ühe kiire dushi, kuigi olen harjunud pesemisrõõmude
nautimiseksaega võtma. Seekord üritan teha kiiremini, et mitte võõrastel liiga
kaua oodata lasta. Peale dushi määrin niiskele nahale veidi kreemi, ka teen uue
jumestuse ja sätin juuksed soengusse. Riietusest valin ma hallid liibuvad
püksid ja dressipluusi, millele annab aktsenti elektrisinine v-kaelusega pluus.
Sikutan jalga veel pruunid madala tallaga põlvini talvesaapad. Nüüdseks on mul
aega läinud juba tunnike ja juba helisebki telefon taas.
Ma küll olen siin linnas juba pikemat aega elanud, kuid
ei tea siiski, kus asub see ühiselamu, kus need autsaiderid peatuvad, seega
palun mulle helistanud noormehel endale vastu tulla.
Tänav on pime. Kuulen vaid mööduvate autode hääli ja lume
kraginat enda jalge all. Seisatan hetkeks, et kuulda samme tulemas. Eespool
kostuvadki kellegi sammud. Ma näen vaid musta kogu liikumas valguse poole.
Lõpuks jõuabki see tänava valgustuslambi alla ning ma näen taas tuttavat valget
nokkmütsi- see on see pikk poiss poest, kes mulle hetk tagasi oli helistanud.
Kiirendasin sammu ja hõikasin teda, et ta mind märkaks.
Tervitasime teineteist taas ning liikusime ühiselamu
poole. Tema kõrval kõndides tundsin end kui laps isa kõrval. Seda mõtlesid
ilmselt ka tema sõbrad, kes meid ühika ees ootasid ja välisuksel sigareti
suitsu kopsudesse mahvisid ning selle osalt nina kaudu välja lasksid. Kuna
väljas on pime, siis ma ei näe nende nägusid. Valge mütsiga noormees, kes
seisis juba ukse juures, avab selle mulle ja viipab, et ma siseneks.
„Ega sa ei
karda?” küsib ta.
„Kas peaksin?”
küsin vastuseks muigega suul ning astun uksele lähemale.
Suitsu kimunud
kutid viskavad suitsulõpu prügikasti ning ootavad minu järgi. Neil poistel on
mõlemal seljas must kapuutsiga jope, millest ühel on see karvase äärega.
Sisenen majja, mis ei erine tavalisest ühiselamust. Seisin seal suures ja
tühjas ruumis, fuajees, millel suur peegel ja uksed järgmistesse ruumidesse.
Mulle meenub, et olen seal varem kunagi juba käinud- vanaisa peielauas, kui
siin kunagi söögikoht oli. Ma lihtsalt ei teadnud, et seal ka majutus on.
Minust paremale jäi trepp, mis viis teisele korrusele. Suitsu teinud kutid
lähevadki just trepist üles ning ma mõistan, et ilmselt peaksin mina ka sinna
minema. Nende tuba asuvat koridori lõpus.
Jõudes tuppa, nägin seal üht tavalist ja narivoodit. Voodipesu
oli korda seatud, mis oli ka üks ainsamaid asju seal toas, mis oli korras.
Tavalise voodi ja akna vahel oli laud-kapp, mille peal oli sülearvuti. Arvutile
olid järele ühendatud suured kõlarid, millest parasjagu kostus piisavalt vali
muusika, et ei pidanud sellest üle karjuma hakkama. Keset tuba, nari ja
tavalise voodi vahel oli tool, mille seljatoele ma ka oma väliriided panin,
kuna nagi ma ei märganud. Sellel toolil olid väikesed plastiktopsid peal,
oletasin, et viina ja mahla topsid, kuna tooli kõrval maas oli paar
viinapudelit, üks täis, teine poolik, ning mahlapakid. Akna all olid
spordikotid, millest paistsid välja nende riided. Siin ja seal oli kohati
segadust, mis poistele omane, kardina tagusest rääkimata. Pikk poiss vabandab
segaduse pärast ning pakub mulle istet voodil enda kõrvale.
„Pole hullu,
olen hullematki näinud,” vastan ma naeratades ning istun, „kuidas su nimi on
üldse?”
„Stan,” kostub
vastuseks tema suust sel ajal, kui ta toolil topse jookidega täidab.
Meie vastas,
narivoodi alumisel korrusel lebotav noormees on üleni tumedasse riietunud.
Lühikeste varrukatega pluusi tõttu on näha tatoveering tema käsivarrel. Tal on
lühikesed mustad juuksed ja selged heledad sinised silmad. Tema palgeil on õrn
õhetus, ilmselt tarbitud alkoholist.
„Kas sa
sooviksid ka viina?” pärib Stan.
Pööran oma
pilgu tagasi Stanile vastates, et natuke ikka võin võtta. Ta sirutab oma käed,
et ulatuda topsideni toolil. Ma märkan ta kaelal tatoveeringut hieroglüüfist,
mille tähendusest mul aimugi pole, kuid mulle meeldib see joonistus, sest on
just see, mis mina olen endale tahtnud teha, kuid pole julgenud, ja sel on
ideaalne asetus.
Stan peatub
enne, kui on jõudnud topsid kätte võtta ning küsib: „Kas sooviksid viina koos
mahlaga või ilma?”
