The Past: 3.Ohtralt punast sütitab leegi

„Ikka mahlaga,” vastan kujutades juba ette, kuidas ilma mahlata viin mu suhu kohutava kibeda maitse jätab ja mõtlen, kui vähe läheks mul vaja siis purju jäämiseks. Stan ütleb seepeale laua juures seisnud noormehele, keda ma alles nüüd märkasin, midagi minujaoks arusaamatut, midagi, milles ma ei ole päris kindel, et see eesti keeleski oli, kuid ma ei pööra sellele tähtsust.

            Noormees, keda Stan kõnetas, kannab punast särki, mis minus tähelepanu äratab, kuna mulle on alati meeldinud, kui mehed kannavad miskit punast. Ta keerab selja ja kergitab rulookardinat, et selle taga asuvatele asjadele kergemini ligi pääseda. Mõnda aega otsides võtab ta sealt lõpuks ühe oranžist plastikust tassi ja ulatab selle Stanile. Tema ovaalne nägu on juskui parima kunstniku joonistatud meheliku, ent seksika lõuajoonega. Huuled on lopsakad, kuid kindla piirjoonega ning mind kõidab tema väikese kühmuga sirge nina. Tema kulmukaar raamib kaunilt tema nägu, millele aitavad kaasa tema lühikesed tumedad juuksed. Silmad on suured, kuigi tubase valguse tõttu ei näe ma neid kuigi hästi.

            Stan ulatab tassi mulle koos viinapudeli ja mahlapakiga ning ütleb, et ma ise valaksin omale parajad kogused, kuna tema ei tea ju kui kanget ma joon. Võtan tassi vastu ning valan joogid sisse. Maitsen veel igaksjuhuks, ega jook liiga kange saanud ja panen viinapudeli mahlapakiga koos tooli kõrvale maha tagasi. Samal ajal, kui teised autsaiderid omavahel võõras keeles vestlevad, pärib Stan minult mu töö kohta.

„Sa töötad müüjana...” alustab ta vaikselt, „Kas sulle meeldib su töö?”

„Töö on hea,” vastan talle, pilku laua juures seisjalt võtmata, „kuid palgaga on veidi ebameeldivusi.”

„Miks nii siis?” uurib ta veel.

„Noh, ma ei teagi, me ei saa palka õigeaegselt kätte. See on häiriv,” vastan endiselt jälgides noormeest punases särgis.

Taipan, et Stan võib minu sellist jälgimist kõrvalt vaatajana märgata ning ma pööran pilgu voodil lebajale, rüübates  lonksu enda valmistatud kokteilist.

„Siis on küll jamasti,” lausub Stan „pitsi” tõstes, mispeale voodil lebotanu ka istukile tõeseb, et topsideni ulatuda.

Kuulates huviga, mida püstiseisja räägib, võtab ta kiire sõõmu viina ja loputab selle ruttu mahlaga alla, et vestluspartnerile vastata. Nad vaatavad teineteisele otsa ning naeratavad hetkeks.

            See naeratus tõi esile punase särgiga noormehe suu ümbruses väikesed kurrud, mis andsid sellele erilise veetluse. Ta ilmselt märkas, et olin teda tähelepanelikult vaadanud, kuna vaatas nüüd minu poole. Ma keerasin kiirelt pea ukse poole ja rüüpasin nüüd juba suurema sõõmu.

„Kas sul poiss on?” küsib Stan peale mõne ajalist pausi.

Vaatan tema hallidesse ümaratesse silmadesse, tema kitsaid hajuva kontuuriga huuli ning kõrgeid põsesarnu, mille nahk on ühtlase selge jumega ning vastan kerge ükskõiksusega: „Ei, me läksime paar nädalat tagasi lahku.”

„Paar nädalat?” imestab ta.

„Jah, just nii.”

Joon tassist veel veidi enne ja märkan, et mu jook on otsa saanud. Valmistan endale uue koguse. Ka poisid võtavad napsu.

Peale mõningast sellist napsitamist on märgata Stani silmade all punakaid laike ning laienenud pupille. Terve seltskond on juba veidi lõbusam ning me otsustame teha väikese ringkäigu, et tutvuda veel teistegagi, kes ühiselamus peatuvad.

Jõudes alumisele korrusele, kohtamegi paari kohalikku. Stan tervitab neid viisakalt ja siseneb ruumi, et kõigiga vestelda saaks, kes soovivad. Mina jään uksele seisma ja teised kaks autsaiderit minu taha.

Ühel hetkel kuulen enda selja tagant vasakult poolt, et keegi ütleb mulle: „Sa oled nii lühike.”

Ma keeran ümber, et näha, kes mind kõnetas. Mulle vaatavad vastu päikesena säravad rohelised silmad, millest lummatuna suudan vaid naeratada. Need silmad kuulusid punase särgiga noormehele, kuid taibates, et tulnud kokku saama Staniga, ei sobi mul teisi silmi ihaldada, pööran end tagasi. Mis veidra värina need silmad minus tekitasid. Tunnen end üpris ebamugavalt, kuna tahaksin keerata taas ümber ja vaadata neid silmi lähemalt. Minu sees on mingi kummaline värin, mida pole seal varem kunagi tajunud. Tahaksin veelkord ümber keerata, kuid ma tean, et ei saa.. Tulin ju kohtuma siiski Staniga.

Ma ei teadnud, et see noormees minu selja taga, kes enne kõnetas vaid üleni tumedasse riietunud kutti, räägib ka eesti keelt. See kõik tundus järsku nii kummaline. Üks hetk ta ei märkagi mind, teisel hetkel juba lummab mind oma silmadega.

Stan pöördub meie poole ning me naaseme taas nende tuppa. Mina ja Stan istume tagasi voodile just nii, nagu poleks me kuskil käinudki. Poisid suhtlevad omavahel juba veelgi hoogsamalt ja ma taban taas punase särgiga noormeest naeratamas. Tema naeratus kestab vaid hetke, kuid on sama võluv nagu tema silmadki.

„Kuidas teil siinkandis suudeldakse?” pärib Stan uurivalt toonil.

„Mismõttes?”küsin üritades teha nägu, nagu ma ei saaks aru, mida selle küsimusega mõeldakse.

„No..” alustab ta uuesti, kuid seekord juba veidi ebalevalt, „kuidas te suudlete?”

„Me ei küsi, me suudleme,” vastan üpris järsult, teades, milleni see viib, kuna ei salli kui noormehed liialt asjadega viivitavad ja ebalevad.

The Past: 2. Kohting autsaideritega: esimesed jutud

Noormees seadiski sammud minu poe suunas. Ma otsisin endale ruttu mingit tegevust, et ei tunduks, nagu ma seisaksin siin niisama. Poisid naljatavad omaette. Ma ei hakka süvenemagi, millest nad räägivad, kuni ükshetk küsib valge mütsiga noormees minult seinapealsele topisele viidates, et kas see on ka päris. Ma kehitan vastuseks vaid õlgu ja ütlen kohmakalt naeratades, et pole seda siga kunagi jooksmas näinud. Selle peale nad ainult naeravad ning lahkuvad poest, kuid on tagasi juba enne, kui ma laoruumi jõuan minna. Seekord tundub, et noormeestel on juba kindlam soov.

„Kas teil siin ka mõni selline koht on, kuhu peole saaks minna?” küsib ta.

 „Mingi baaritaoline koht on küll, jah,” vastan peale lühiajalist mõttepausi.

Ta uurib veel, mis mul õhtuks plaanis on, ehk lähen nendega välja.

„Mis su nimi on?” küsib ta, kui olen andnud talle enda numbri.

„Lyv,” vastan ma taas naeratades ning näitan nimesilti, et saaks õigesti kirjutatud.

Noormees lubab mulle helistada, kui mul tööpäev lõpeb ning nad lahkuvad.

            Tööpäev läbi saanud, lukustan poe uksed ning sean sammud kodupoole.  Teepeal helistan sõbrannale ja jutustan talle autsaideritest ja fantaseerime eesolevast õhtust. Mul pole sel hetkel õrna aimugi, kus nad elada võiksid.

Väljas on külm ning lumi on maas. On veebruar.

            Kojujõudnuna vahetan tööriided kodusemate vastu ja heidan voodile hetkeks puhkama. Peagi heliseb telefon. Helistajaks on ilmselt see võõras, kes täna mu numbrit küsis. Veidi ärevust tundes vastan kõnele. Lepime noormehega kokku, et me siiski ei lähe välja peole, kuid kui ma soovin, siis võin minna neile külla, millega ma ka nõustun suure uudishimu tõttu.

            Võtan ühe kiire dushi, kuigi olen harjunud pesemisrõõmude nautimiseksaega võtma. Seekord üritan teha kiiremini, et mitte võõrastel liiga kaua oodata lasta. Peale dushi määrin niiskele nahale veidi kreemi, ka teen uue jumestuse ja sätin juuksed soengusse. Riietusest valin ma hallid liibuvad püksid ja dressipluusi, millele annab aktsenti elektrisinine v-kaelusega pluus. Sikutan jalga veel pruunid madala tallaga põlvini talvesaapad. Nüüdseks on mul aega läinud juba tunnike ja juba helisebki telefon taas.

            Ma küll olen siin linnas juba pikemat aega elanud, kuid ei tea siiski, kus asub see ühiselamu, kus need autsaiderid peatuvad, seega palun mulle helistanud noormehel endale vastu tulla.

            Tänav on pime. Kuulen vaid mööduvate autode hääli ja lume kraginat enda jalge all. Seisatan hetkeks, et kuulda samme tulemas. Eespool kostuvadki kellegi sammud. Ma näen vaid musta kogu liikumas valguse poole. Lõpuks jõuabki see tänava valgustuslambi alla ning ma näen taas tuttavat valget nokkmütsi- see on see pikk poiss poest, kes mulle hetk tagasi oli helistanud. Kiirendasin sammu ja hõikasin teda, et ta mind märkaks.

            Tervitasime teineteist taas ning liikusime ühiselamu poole. Tema kõrval kõndides tundsin end kui laps isa kõrval. Seda mõtlesid ilmselt ka tema sõbrad, kes meid ühika ees ootasid ja välisuksel sigareti suitsu kopsudesse mahvisid ning selle osalt nina kaudu välja lasksid. Kuna väljas on pime, siis ma ei näe nende nägusid. Valge mütsiga noormees, kes seisis juba ukse juures, avab selle mulle ja viipab, et ma siseneks.

„Ega sa ei karda?” küsib ta.

„Kas peaksin?” küsin vastuseks muigega suul ning astun uksele lähemale.

Suitsu kimunud kutid viskavad suitsulõpu prügikasti ning ootavad minu järgi. Neil poistel on mõlemal seljas must kapuutsiga jope, millest ühel on see karvase äärega. Sisenen majja, mis ei erine tavalisest ühiselamust. Seisin seal suures ja tühjas ruumis, fuajees, millel suur peegel ja uksed järgmistesse ruumidesse. Mulle meenub, et olen seal varem kunagi juba käinud- vanaisa peielauas, kui siin kunagi söögikoht oli. Ma lihtsalt ei teadnud, et seal ka majutus on. Minust paremale jäi trepp, mis viis teisele korrusele. Suitsu teinud kutid lähevadki just trepist üles ning ma mõistan, et ilmselt peaksin mina ka sinna minema. Nende tuba asuvat koridori lõpus.

            Jõudes tuppa, nägin seal üht tavalist ja narivoodit. Voodipesu oli korda seatud, mis oli ka üks ainsamaid asju seal toas, mis oli korras. Tavalise voodi ja akna vahel oli laud-kapp, mille peal oli sülearvuti. Arvutile olid järele ühendatud suured kõlarid, millest parasjagu kostus piisavalt vali muusika, et ei pidanud sellest üle karjuma hakkama. Keset tuba, nari ja tavalise voodi vahel oli tool, mille seljatoele ma ka oma väliriided panin, kuna nagi ma ei märganud. Sellel toolil olid väikesed plastiktopsid peal, oletasin, et viina ja mahla topsid, kuna tooli kõrval maas oli paar viinapudelit, üks täis, teine poolik, ning mahlapakid. Akna all olid spordikotid, millest paistsid välja nende riided. Siin ja seal oli kohati segadust, mis poistele omane, kardina tagusest rääkimata. Pikk poiss vabandab segaduse pärast ning pakub mulle istet voodil enda kõrvale.

„Pole hullu, olen hullematki näinud,” vastan ma naeratades ning istun, „kuidas su nimi on üldse?”

„Stan,” kostub vastuseks tema suust sel ajal, kui ta toolil topse jookidega täidab.

Meie vastas, narivoodi alumisel korrusel lebotav noormees on üleni tumedasse riietunud. Lühikeste varrukatega pluusi tõttu on näha tatoveering tema käsivarrel. Tal on lühikesed mustad juuksed ja selged heledad sinised silmad. Tema palgeil on õrn õhetus, ilmselt tarbitud alkoholist. 

„Kas sa sooviksid ka viina?” pärib Stan.

Pööran oma pilgu tagasi Stanile vastates, et natuke ikka võin võtta. Ta sirutab oma käed, et ulatuda topsideni toolil. Ma märkan ta kaelal tatoveeringut hieroglüüfist, mille tähendusest mul aimugi pole, kuid mulle meeldib see joonistus, sest on just see, mis mina olen endale tahtnud teha, kuid pole julgenud, ja sel on ideaalne asetus.

Stan peatub enne, kui on jõudnud topsid kätte võtta ning küsib: „Kas sooviksid viina koos mahlaga või ilma?” 

The Past: 1. Sa ei tea kunagi, mis saatusel sinuga plaanis on...

            Minu viimased tööpäevad polnud teistest just kuigi erinevad ning lõpuks olie kätte jõudnud reede. Seekord olin mina see, kellel nädalavahetus vaba, seega magasin sel hommikul kaua. Peagi kuulsin enda läheduses tuttavat põrinat. See oli mu telefon, millel olin helina maha võtnud, kuid värinaalarmi peale jätnud. Õieti oligi ta mul koguaeg hääletu, mul piisas hommikuseks äratusest värinast küll. Helistajaks oli minu kolleeg, kes uuris, ega mul õhtuks juba mingeid plaane pole ja ehk saaksin teda hoopis tööl asendada paar tundi, kuna vaja minna sõbranna lapse sünnipäevale kokkulepitust varasemal ajal.

„Jah, ikka,” vastasin ma kergelt, kuna üksinda elades ei olnud mul muid kohustusi ning ka pidudest ei hoolinud ma nii väga: „tulen kella kuueks sinna.”

            Olin jõudnud tööle. Ma töötasin kaubanduskeskuses ühes väikepoes, kus olime Adelouise’iga kahekesi tööl. Nüüd andiski ta järje mulle üle ning mul jäigi talle vaid ilusat sünnipäeva pidu soovida. Istusin leti taha väikesele toolile. Oma väikese kasvu tõttu peitusin nõnda pea alati kassa taha, kuid kuna sel kellaajal tavaliselt enam inimesi eriti poes ei käinud, polnud see probleemiks. Igavust tundes otsustasin külmletti puhastada ja kauba üle vaadata.  Mulle meeldis jälgida inimesi poodi sisenemas ja väljumas, kuidas nad teise poe kassas meie oma suunas viipasid ja arutasid, kas tulla siia või mitte. Selle mõne aja jooksul, mis ma siin tööl olin olnud, olin tähele pannud, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja tihti sain ka aru, kes neist minu poodi edasi tuleb ning kes pole huvitatud. Mõni käis siin tihtipeale ainult kaupa vaatamas ja uurimas, olenemata puuduvast ostusoovist. Neid inimesi polnud vähe ja see muutus pika tööpäeva õhtuks lausa väsitavaks, kui pidid alati kliendile naeratades „tere” ja „head aega” ütlema, ilma et oleks saanud neid teenindadagi.

            Minu pilk tabas tuttava valget nokkmütsi ja rohelist jopet kandva noormehe, kes on ilmselt veidi pikem kui kaks meetrit. Ta polnud pärit meie linnast, kuid arvatavasti elas hetkel seal, sest käis viimasel ajal tihti meie kaupluses koos mõne oma sõbraga. Õigupoolest polnud ma neid enne seda nädalat seal näinudki. Tavaliselt on olnud neid neli või viis ja nad ostavad vaid ühe lühikese jupi vorsti. Kohe näha, et ei ole kohalikud, kuna oma kandi inimesed teavad, mida osta, nemad ainult proovivad.

„Sealt nad siis tulevad,” mõtlesin ma, „autsaiderid.”