The Past: 5. Morning after sex

Ma ei taha sellele noormehele otsagi vaadata, kuna kardan tema mõtteid.

„Mina ka,” vastab ta kergelt ning embab mind.

Ma sain aru, et ta oli arvanud, et räägin tarbitud alkoholist tekkinud kehvast enesetundest.

Autsaiderid panid tööriided selga ja me läksime välja, kus noormees, kelle kõrval olin ärganud ja kelle nime ma siiani ei teadnud, lubas mulle õhtul helistada. Ma naeratasin sõbralikult ja viipasin lahkudes. Ma teadsin, et ta ei helista, kuna olime esimesel ööl maganud. Ma ei olnud kurb seetõttu. Ma teadsin, et üheöösuhetest ei tule midagi pikemat välja ja kuna ma ise olin lasknud asjal nii kaugele minna, siis polnud muud, kui sellega leppida ja võtta seda kui järjekordset kogemust.

Koju jõudes heitsin esimese asjana voodile pikali. Kuna olin öösel üpris vähe magada saanud, tukkusin nüüd, ärgates mõne tunni pärast.

Läksin dushi alla, et pesta maha möödunud õhtul tarbitud alkohol ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Olin just jõudnud pesemast tulla, kui helises telefon.

„Millega tegeled?” uuris võõrast numbrilt helistanud tuttavlik hääl.

Teadsin seda häält, see oli mulle eilsest meelde jäänud. See oli seesama noormees, kelle kõrval ma oli hommikul ärganud ja kes mulle helistada lubas.

„Ee... Hetkel millegagi,” vastasin pisut üllatununa, kuid siiski rõõmsal toonil, kuna ma ei uskunud, et ta helistabki.

„Kas sa välja tuleksid meiega?” küsis ta, „Me käime poest läbi, siis helistan sulle, jah?”

„No, olgu,” lõpetasin kõne ja mõtlesin, kui huvitava noormehega ma olin tuttavaks saanud.

Mulle pole ükski minu eelnev üheööliblikas järgmisel päeval helistanud ja tahtnud kokku saada. Pistan telefoni hommikumantli taskusse ja suundun köögi poole. Valmistasin endale paar võileiba hommikusöögiks, mis mul pikutamise ja pesemas käimise tõttu vahele oli jäänud. Võileibade juurde valasin klaasi piima ja võtsin kätte ajakirja, et oleks, mida lapata.

Kuulen väljas meesterahvaid liikumas ja valju häälega juttu ajamas, kuid ma ei süvene, et aru saada, mida nad räägivad. Tavaliselt ei liigu talvisel ajal välja eriti inimesi. Enamusajast istutakse ikkagi toas või minnakse peole, et seal väike „külmarohi” võtta.

Kuulen taas oma telefoni värisemas.

„Hallo!” vastan ma kõnele, mis tuleb sellelt samalt võõralt numbrilt nagu ennegi.

„Mitmendal korrusel sa elad?”küsib mehe hääl.

„Eehm...” ei oska ma miskit vastat.

„Kas need hääled seal väljas olid nende?” küsin ma endalt.

„Viimasel,” vastan ma lõpuks helistajale.

„Olgu, me tuleme üles siis. Me oleme su maja ees,” vastab ta seepeale ja ma lõpetan arusaamatuses kõne.

„Kuidas nad küll teadsid, kuhu tulla?” ei saa ma endiselt aru.

Otsin ruttu riideid, mida selga panna. Üritan ka seekord näha välja vähemalt nii hea nagu eile. Ka soeng ja jumestus oli vaja teha.

Kuulsin neid jõudmas minu ukse taha, kuid ma polnud veel riideski. Õnneks olid nad alles liftist, mis asus koridori lõpus, väljunud.

Leidsin ruttu paar hilpu, mis selga visata. Kui nad uksele koputasid, hõikasin, et mul läheb veel veidi aega. Tegin end ruttu korda ja panin välisriided selga ning jalga tõmbasin ikka need saapad, mis eelmisel õhtulgi. Avasin naeratades ukse ja mulle vaatasid vastu taas need säravad päikeselised silmad. Minu naeratus suurenes veelgi.

Me läksime alla trepist, kuna ma kardan liftiga sõitmist. Paraku elasin ma üheksandal korrusel. Mina olin juba trepiga harjunud, poistel tuli veel harjuda.

Välja jõudes võtsime veidi viina, jalutasime ringi, tutvustasin neile linna.

Peagi hakkas lund sadama ja tarbitud alkohol mõjuma. Tundsime endid vabamalt. Pistsin noormehe, kelle kaisus olin ärganud, krae vahele veidi lund, mispeale ta mind õrnalt tõukas ja ma tasakaalu kaotades hange kukkusin, haarates tema jopevarrukast, kaasates temagi.

Tundes sel hetkel suurt tahtmist teda suudelda, pühkisin tema näolt sulavat lund ja silitasin ilma kindata käega tema põski, et need ei külmuks. Vaatasin talle sügavalt silma ja naeratasin. Sama tegi ka tema. Kuigi olin tema all paksus ja külmas hanges, tundsin end mugavalt ja hästi.

„Tule püsti! Sa külmud ära muidu,” lausus ta minu pealt tõustes ning ulatas mulle käe.

Haarasin sellest ja lasin tal end püsti tõmmata.

Jalutasime edasi- mina ees, autsaiderid minu järel. Ükshetk ma tundsin midagi minu alaselga tabavat. Keerasin ümber, et vaadata, mis see oli ja nägin kutil, kes oli kandnud punast särki, poisilikku mängulist-kavalat naeratust, mis reetis mulle, et see oli lumepall, mis mind tabas ja viskajaks oli loomulikult tema ise. Muigasin kavalalt ja astusin ligi, silmsidet kaotamata. Seisime kuuse kõrval, näod vastamisi. Alles nüüd märkasin, et ta oli autsaideritest kõige lühem ja minust ka mitte palju pikem. Lähenesin talle veelgi, kuni meie huuled kohtusid. Sulgesin silmad ja suudlesin teda. Sasides ühe käega tema siidjaid pehmeid juukseid, avasin korraks silmad, et kontrollida, kas tema omad on suletud. See kindlaks tehtud , haarasin teise käega kuuselt veidi lund ja otsisin koha, kus tema jope sisse pääseks ning pistsin lume sinna. Silmapilkselt hüppas ta paar sammu tagasi. Ma naersin vaid õelalt. Ka tema huulile ilmus naeratus, mis peagi muutus tagasihoidlikust ulakaks. Taipasin, et nüüd oleks õige aeg jooksma pista. Jooksin kuuskede taha peitu, kuid ta järgnes ja viskas mind igal võimalikul hetkel lumepalliga. Tänu oma pisikesele kasvule ei saanud ma neist ühegagi pihta. See kõik ajas mind aga nii naerma, et ma pidin heitma lumehange pikali, et veidi hinge tõmmata ja puhata. Ta tuli minu suunas ent ma ei vaevunudki püsti tõusma ja hingeldasin vaid, endal naeratus näol. Ta lähenes veelgi ja ronis siis mulle peale. Ma nägin, et tal on käes lumepall, kuid olin alla andnud. Ta suudles mind ja pistis lumepalli mulle krae vahele, mispeale ma tõukasin teda veidi ning me naersime koos läbi suudluse.

Teised jalutasid samal ajal vaikselt edasi, jõid viina ja naersid meie üle. Tõusime ka lõpuks ja liitusime nendega.

Kui jõudsime ühiselamusse, ütles Stan, et tema ja Rick (tuleb välja, et see on selle kolmanda autsaideri nimi) lähevad poodi õlut või viina juurde ostma ja nad jätsid meid kahekesi.

Istusime Ricki voodil ja suudlesime. Heitsime sujuvalt suudeldes pikali. Tema käsi rändas taas üle minu kumeruste, mis pani mu südame kiiremini põksuma ja mida minu käed aeg-ajalt takistasid, kuna ma kartsin näida taas kerglane nagu olin olnud eelmisel ööl. 

The Past: 4. You have to decide

            Stan vaatab mulle otsa ja laseb pilgu alla. Tundub, nagu oleks ta veidi pabinas, kuid siis vaatab ta mulle uuesti otsa ja ma tean, mida oodata. Ta nõjatub mulle lähemale ning sama teen ka mina, kuniks meie huuled kokku puutuvad. Ta suudleb mind ja ma ei pane seda pahaks, vaid vastan jälle samaga. Mulle tundub tema veidi mahlane suudlus isegi liialt tagasihoidlik. See meeldib mulle, kuid selles pole kirge ega mingisugust huvi. Samuti tunnen end ebamugavalt, kuna me pole ruumis ainsad.

Juba kõnetavadki autsaiderid Stani ning me eraldume teineteisest, et ta saaks neile vastata. Ilmselt ütlesid nad, et lähevad välja, kuna seda nad tegid. Nad kustutavad tule ning sulgevad enda järel ukse, mis teeb asja minujaoks veelgi põnevamaks.

Oleme Staniga kahekesi. Ta nõjatub taas mulle lähemale ja ma lasen tal end taas suudelda. Teeme seda sama tühjalt just nagu ennegi. Seekord ei ole mind aga häirimas teisi inimesi meie ümber. Seekord häirivad mind teise inimese päikeselised silmad, millelt ma kuidagi mõtteid ära ei saa ja ma otsustan lõpetada. Ma eemaldun temast ning langetan pilgu.

„Vabanda,” ütlen tasasel häälel, kuna ei tea, kuidas ma seda tegema peaks ning kuidas Stan reageerida võiks.

Ma tunnen, et ei saa jätkata, kuigi on ka veider sedasi lõpetada, ent mulle ei lähe seekord korda, mis keegi arvata võiks, isegi, kui mul palutaks lahkuda ja enam mitte naasta.

„Ma ei saa sinuga suudelda, kuna tegelikult meeldib mulle üks sinu toanaabritest rohkem...”ei suutnud ma siiski enda teada jätta.

„Olgu,” vastab Stan, nagu me poleks just ennem suudelnudki, „Kas see, kes voodil istus?”

„Ta ei märganud?” imestan ma endamisi.

„Ei, tegelikult see punase pluusiga,” vastan ma ettevaatlikult.

„Olgu,”lausus ta isegi kuidagi rõõmsalt ja lahkus ruumist.

Mulle üllatuseks ei tundunud ta kuidagi tujust ära olevat, tundus, nagu ei oleks see teda üldse häirinud, kuigi just hetk tagasi ma suudlesin temaga, kuid ma olen ka piisavalt joobes, et ma võisin kõike valesti mõista.

Mõne hetke pärast avanes uks ning ruumi sisenes see noormees, kellest olin Stanile rääkinud. Ta istub naeratades minu kõrvale ja...

...järgmine hetk, kus ma end avastan, on teda suudlemas. Tema huuled on nii pehmed ja suudlus nii kaasahaaravalt kirglik. Ma ei suuda ega tahagi end sellest lahti rebida. Ta surub oma sõrmed minu juustesse ja tugevdab vasaku käe haaret minu ümber. Ka mina, toetudes vasaku käega voodile, lasen teisel rännata mööda tema lõajoont, üle sileda pehme põse, siidjatesse juustesse. Mu süda lööb aina valjemini. Endid teineteise vastu surudes tunnen tema lihaselist rinnakut enda vastas ning tema süda tukslemas. Tunnen, kuidas ta hingamine muutub aina intensiivsemaks. Minu sees on värin. Just selline värin, et ma ei tahakski peatuda, kuid tunnen siiski, et pean korraks katkestama.

„Kas Stanil ei ole selle vastu midagi?” küsin, kuna see olukord on minujaoks pehmeltöeldes veidi veider.

„Ei,” vastab ta rahulikult ning suudleb mind taas.

„Oled sa kindel?” katkestan ma taas.

„Jah,” lausub ta naeratades, „tean teda.”

Ta üritab mind taas suudelda, kuid ma peatan teda ning küsin veel: „Kas see pole ehk liiga.. Imelik? Veider? Ma ju olin enne temaga koos ja nüüd sinuga.”

„Usu mind, kõik on korras,” rahustab ta mind ja ma lasen end tema suudlusel taas kaasa viia.

„Kas sa sooviksid magama minna?” küsib ta ükshetk siiralt naeratades, „Ma peaksin hommikul pean tööle minema.”

„Ilmselt küll siis, jah,” vastan ma hetkegi ootamata veidi kurvalt.

„Kas sa tuleksid minu kõrvale?” pärib noormees endiselt võluvalt naeratades ja tõuseb voodilt, tema järel ka mina.

Naeratan talle salakavalal pilgul vastuseks. Mul on hea meel, et ta küsis  ning võtan seljast tikandiga halli dressipluusi ja kustutan tule. Ronin tema järel narivoodi teisele korrale, tema embusesse, näod vastamisi.

Voodi on kitsas ja meie kehad liibuvad täielikult teineteise vastu. Tunnen läbi riiete tema soojust. Tema huuled on minu huultel. Tema käsi puudutab minus värinaid tekitavalt mu kaela, liigub mööda selga alla libistades mu tagumikule.

„Kas seksime?” küsib ta keerutamata.

Kuigi tavaliselt ma vastaksin eitavalt, kuna esimesel ööl noormehega voodisse ronimine on isegi mulle, kellel on olnud üheöösuhteid, veidi liiga kerglane, kuid olin juba jõudnud endal riideid seljast võtma hakata. Seda tegi ka tema. Liibusime taas teineteise vastu ja ma tundsin, kuidas meie kehade temperatuur küttis tuba, millest tingitud kehade lõhn erutas meid veelgi.

Hommikul ärgates märkan, et ka teised noormehed on tuppa jõudnud ja magavad. Noormees minu kõrval avab silmad ja ma peidan oma pea tema rinnale, nagu väike kaitset ootav laps.

 „Ma tunnen ennast halvasti,” ütlen piinlikust tundes, et olin kergemeelselt omal riided seljast koorinud ja võõra mehega seksinud.