Ma kaon tihti mõtteisse. Ma mõtlen kõigest, tihti küll
poistest, aga mitte peamiselt. Olen kirjanik. Elan fiktsioonis ja kirjutan
fiktsiooni. Ka minu töö, millega elatist teenin, on paras fiktsioon, kuna
kahjuks, nagu teadagi, ainult kirjutamisest ära ei ela. Teate ju küll, et ühe
raamatu valmis kirjutamiseks ja kirjastamiseks võib minna aega mõnest päevast
kuni mõne aastani, kui mitte lausa aastakümneid! Ka pole mul enam seda
inspiratsioonitulva ega allikatki ehk muusat, mistõttu ma nüüd vegeteeringi
lihttööd tehes, kuid ma pole alati ilma muusata olnud…
Ta nmi oli Tom ja ta tegeles linnuvaatlusega. Ta oli
45-aastane, mis teeb meie vanuse vaheks lausa 25 aastat. Jah, ma olen hetkel
kõigest 22-aastane, pealekauba veel ka piimatoodete poes müüja. Mitte, et ma
siin ainult piimatooteid müüma peaks. Meil on ka mõni kilo värsket liha ja
kala, sest just tükk soolamata pekki oli minu ja Tomi kohtumise põhjus.
Kui Tom minu poe uksest sisse astus, olin temast
silmapilkselt lummatud. Temas oli midagi elegantset ja härrasmehelikku, et mul
võttis seest lausa kõhedaks. Tal olid lühikesed krussis mustad juuksed,
millesse olid end ära peitnud ka hallikad salgud, kuid see lisas talle vaid
veetlust juurde. Kui ta esimest korda oma suu avas ja ma tema halt kuulsin
mõjus see mulle hüpnootiliselt ning kui ma poleks tol ajal olnud vallalise
hingega foreveralounlane, nimetaksin seda armastuseks esimesest silmapilgust.
Igaljuhul.. Tom hakkas seda poodi regulaarselt külastama,
et talvisel ajal linnud tema akna tagant süüa saaksid võtmas käia. Ta käis siin
igal teisel kolmapäeval, kui linnuvaatluselt lõunale oli saanud. Iga kord
jutustas mulle veidi oma lindudest ja armastusest nende vastu. Tema külastused
kestsid pool aastat, kuid see oli minu jaoks täiesti piisav aeg, et teada saada
tema nimi, vanus, amet, et tal on kaks kakaduud, Monee ja Juna ja üks papagoi
Mirtel. Samuti kuulsin palju ka viimasena nimetatute ning ka teiste suleliste
seiklemistest, tegemistest. Mäletan, et Monee oli see, kes tihtipeale ise
puurist välja ronis ja toidukapi kallale asus, kui Tom ei pahandanud vaid pani
teleri mängima ning seadis selle näitama metsalinde jälgiva kaamera pilti.
Moneele olevat meeldinud selline lõbustus ja Tom rääkis, et ta lausa
imiteerivat siis teisi metsalisi. Tihti olevat ta üritanud varese moodi
kraaksatada, kuigi tal see välja ei pidavat tulema.
Ühel päeval aga poes, kui Tom oli taas tulnud lindude
söögipoolist muretsema, suutsin kohmakalt
talt numbri saada. Rääkisin talle, et minulgi on plaanis omale lind
muretseda. Talle see mõte meeldis, hoiatas vaid, et mitte kõik inimesed ei saa
linnupidamisega hakkama. Mõni ei oska puuris jänestki hoida, rääkimata taime
kastmisestki.
Ühesõnaga, me otsustasime, et kui mul on plaan lind
muretseda, siis tema aitab mul valida välja just selle linnu, kes oleks mulle
sobilik ning nõudis, et saaks ise luua minu linnu jaoks eluks vajalikud
tingimused. Niisiis läksimegi juba mõni aeg hiljem koos loomapoodi sulelisi
uudistama. Nähes aga vahvaid kassimänguasju, jooksin neid uudistama. Muidugi
mõista see Tomile ei meeldinud.
“Mis? Sul on kass?” kurjustas ta minuga keset poodi.
“Nojah,” ei osanud ma miskit vastu öelda, “On jah.”
“Ja sa plaanisid omale lindu osta? Kas sa mõistad,
millise šoki vaene loom saab, kui su kodus kassi näeb?”
“Aga missuguse šoki kass saab, kui ma mingi sulelise koju
vean?” pahvasin vastu.
Nagu isegi arvata võite, sel korral ma omale lindu koju
ei viinud. Kui aus olla, siis jäi see ka meie ainukeseks linnu ostmise korraks.
Peale seda enam Tom mu kõnedele ei vastanud ega käinud ka poes lindudele toitu
ostmas.. või käis siis ainult neil päevadel, kui mina tool polnud? Igaljuhul
oli ta minu jaoks täiesti kadunud, aga mis teie oleks siis teinud, kui teil ema
haiglatoidule jääb ja oma kassi Luise teile sokutab just siis, kui te üritate
teha nägu, et olete lindudest vaimustumas? Ostaksite linnu? Räägiksite sellest
Tomile?
